esmaspäev, 26. veebruar 2018

Vahur Afanasjev "Serafima ja Bogdan"


Räägiti, et on hea raamat. Räägiti, et võitis eelmise aasta romaanivõistluse. Ma siis ka lugesin, et olla ikka eluga kursis ja värki.

"Serafima ja Bogdan" on raamat Peipsiveere vanausulistest, kes peavad kuidagimoodi toime tulema muutuva maailmaga. Esiteks tungib peale uus võim (raamatu tegevus algab aastal 1944) ja teiseks ka nn uus õigeusk. Vanem põlvkond püüab – vahel meeleheitlikult – vanu traditsioone elus hoida, aga paraku läheb elu just nii, nagu ta ikka läheb. Edasi läheb. Ja kõige selle virrvarri keskel on õde ja vend, Serafima ja Bogdan, kellel veel raamatu alguses on päris mitu venda-õde. Hiljem enam mitte.

Kui ma nüüd väga lühidalt peaksin "Serafima ja Bogdani" kokku võtma, siis oli see 557 lehekülge musta auku. Peipsiveer on isegi kauge kant, aga no mis seal siis toimus – alguses olid väge täis tšekistid, kes kohalikke maha nottisid, ja siis hakkas üks suur võtmine. Võeti naisi (sageli ka mitte naise tahtmist mööda), võeti ära maad ja vara (kolhoosile), võeti vangi vähegi teisiti mõtlevaid inimesi (või ka neid, kellele lihtsalt taheti ära teha) ning saadeti neid ka Siberisse, võeti salaja kolhoosi vara endale, kuid kõige rohkem võeti ikka viina ja puskarit. Purjus inimesi oli seal vist rohkem kui kaineid.

Ega see nüüd mingi ilus ja romantiline raamat küll ei ole, nii et mingitel hetkedel peab ikka kõva närv olema, et üldse lugeda – kuigi kõige õudsem on vist tegelikult see, et kardetavasti maalib Vahur Afanasjev tolleaegsest Peipsiveerest suhteliselt adekvaatse pildi.

Serafimal ja Bogdanil ei lähe ka kõige paremini... 

Ühesõnaga, ma olen nüüd hästi rõõmus, et ma sündisin palju hiljem ja hoopis teises kohas. Nii hull siin nüüd küll polnud.

Aga kokkuvõtlikult – raamat on hea, kuid kindlasti mitte kerge lugemine. Ja igavene telliskivi.




Ruth Ware "Proua Westaway surm"

Kui oled just saanud täiskasvanuks ja elanud kogu elu üksikvanemast emaga, kui kaotad ema autoavariis ja oled sunnitud elama vaesuses, isegi...