Hammarby-sarja esimene raamat (ohkan, sest neid on ka kaheksa...).
Kuigi ka Skandinaaviast ja ilmselt kvalifitseerub ka noir'iks, siis ometi on see pisut helgem vähemalt oma taustaloo poolest, sest peauurija Connyl on äärmiselt tore, armastav ja toetav perekond karja lärmakate, kuid vahvate lastega (kelle sekka kuuluvad ka adopteeritud kaksikud). Samuti ei ole siin ka kuskilt näha mingit nn politseiniku painet: kõik on normaalsed inimesed, saavad omavahel hästi läbi ja ülemused isegi kuulavad oma alluvad täiesti viisakalt ära, kui need täiesti mõjuvatel põhjustel vahel natuke mingist lubatud piirist üle astuvad.
Lugu ise muidugi nii helge ei ole ja tuhkur hobune ratsutab, surm seljas, läbi mitmegi inimese maja (raamatus pole mingit hobust, ärge otsima hakake). Nagu eelmiseski raamatus, on kuritööde juured kuskil kaugel aastate hämaruses, aga siin peab küll autorile au andma, et ta võtab sellele taustale värvi andmiseks piisavalt aega. On üheselt selge, et mingit vabandust lugeja kellelegi otsima ei pea, aga ometi on võimalik mõista, kuidas ja kust sünnivad inimesed, kes selliseid tegusid ühel hetkel oma elus toime panema hakkavad. Koolikiusamisele pööratakse praegu ikkagi juba õrnas eas õnneks palju rohkem tähelepanu ja ükskõiksuse surmapatus ei saa enam väga kedagi süüdistada. Aga praegu ei ole ka aasta 1968.
Mingid ühised nimetajad Rootsi krimis kindlasti on. Kui oled lugenud Adolfssoni ja Läckbergi raamatuid, siis neis kõigis on palju sarnast – isegi kui lugu ise on üsna võigas või traagiline, siis ometigi paistab vaimusilmas kuskilt kerges suveõhus lehvivate pitskardinate vahelt sisse suviselt soe ja rõõmus päike ja laual aurava kohvitassi kõrval lõhnab värskelt ahjust tulnud kaneelirull. See on mingi je ne sais quoi, milles on kindlasti oma koht politsei usaldusväärsusel. Nad oleks kõik nagu konstaabel Björkid Lillköpingis, sõbralikud, aga turvalisuse etalonid.
Tjah. Ju ma ikka loen seda sarja edasi ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar