kolmapäev, 27. detsember 2017

Elizabeth Bard "Piknik Provence'is"

Kui juuditarist ameeriklanna, kes on kirjanik ja kellele meeldib hirmsasti süüa teha, kolib Prantsusmaale elama ja abiellub prantslasega, ja siis kolib veel Pariisist Provence'i külasse ka, siis on tulemuseks üks hõrk raamat.

See ei ole üldse tema esimene prantsuse toidu raamat. Esimene, nagu olen aru saanud, räägib tema ja ta abikaasa tutvumise ja armumise loo. Otse loomulikult on toit esimeseski raamatus väga tähtsal kohal, aga kuna ma seda lugenud ei ole, siis las see esimene jääb.

"Piknik Provence'is" on lugu sellest, kuidas äsja lapse saanud abielupaar - nagu öeldud - kolib pealinnast kaugele ja sukeldub külaellu. Enda sisse seadmine võtab omajagu aega, aga tänu sõbralikele naabritele läheb kõik siiski sujuvalt. Laps saab hoidja, hiljem läheb päevahoidu, ema kirjutab raamatuid, mees teeb oma tööd, aga midagi on justkui puudu. Tekib idee teha päris oma pereäri ja mõte jääb pidama jäätisekohvikule. Raamatu lõpuks saab see avatud ja tundub, et ettevõtmine on edukas.

Aga suurem osa raamatust on ikkagi toidust. Prantslased söövad hoopis teistmoodi kui ameeriklased või kasvõi eestlased ja eks nad sellepärast ka hulga paremad väljagi näevad, nagu täheldab ameeriklannast autor. Nendel on toiduga oma põhimõtted ja need on ilmselgelt nii tervislikumad kui ilmselt ka paljuski maitsvamad kui meie kartul-kaste või Ameerika burksid. Prantslaste jaoks on söök omaette pidu, selle valmistamiseks võetakse aega ja söömist tuleb nautida - juba sellepärast ei näksita söögikordade vahel, et kõht jõuaks ilusti tühjaks minna, tekiks näljatunne ja inimene oleks söömiseks õigesti meelestatud. Ja tema kõht ka. Lastele lasteaias näiteks antakse just siis proovida uusi köögivilju ja maitseid, sest nad on näljased ja valmis rohkem sööma harjumatuidki asju.

Sellistes raamatus ootan ma ka seda, et ma tõesti tunnetaksin atmosfääri. Sellega saab Elizabeth Bard suurepäraselt hakkama. Kohe tuli meelde Käty Küprose-raamat - samamoodi tundsin peaaegu füüsiliselt, kuidas päike paitab põski, ninasõõrmetesse jõuavad erinevad lõhnad ja silme ette kerkivad kõik need uskumatult värvilised ja maitsvad puu- ja köögiviljad. Ja juust! Kuidas siis ilma juustuta!!! :D

See on üks päikseline ja aromaatne raamat, seda ma ütlen! Kõigele lisaks on autoril ka veel ülihea huumorimeel. Lugege ja laske päike tuppa!

PS - raamatus on palju-palju RETSEPTE!!! Kiirustage, seltsimehed kokandushuvilised!




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...