teisipäev, 26. detsember 2017

Jonas Bonnier “Helikopterirööv“

Lennukas lugu Rootsi ajaloo ühest suurimast pangaröövist, mis põhineb kinninabitud pätipoiste tunnistustel.

Kuigi raamat on suhteliselt kopsakas, lendas lugemine kui linnutiivul. Kirjandus on üks imeline värk - tegemist on kuritööga, suurekaliibrilise kuritööga, tohutud rahalised kahjud ja kõik, aga kui loed niimoodi üksipulgi lahti kirjutatud eellugu, tutvud kõigi asjaosalistega ja näed, et mitte kõigi motiivid ei olnud puhtalt ahnus, siis hakkab neist ikka päris kahjugi. Võibolla ei peaks. Aga hakkas, näed. Eriti kui lõpuks neil endil nahk üle kõrvade tõmmati - ja mitte üldsegi politsei poolt.

Ei no tõepoolest - kes see läheb panka röövima helikopteriga? Helikopteriga, mis tuli veel spetsiaalselt selle ürituse jaoks varastada? Või noh, ilma omaniku loata laenata.

Kui ma just eelmises postituses ütlesin, et Ishigurot kiiruse peale lugeda ei saa, siis Bonnieri raamat keerab ise tempo peale ja ega see enne lõppu vaibugi.

“Ühesõnaga, me peame leidma helikopteri. Ja piloodi. Siis me lihtsalt õhime end läbi katuse, ronime mööda redelit alla ja võtame raha. Ja kõik see võtab maksimaalselt kümme minutit. Ja samal ajal peame olema kindlad, et politsei helikopterid ei saa õhku tõusta.“

Nii lihtne üks pangarööv ongi. :)




John Green "Looking for Alaska"

Jätkub minu sari "Gümnasist lugema!" Ehk siis lugesin läbi järjekordse koju soetatud noorteromaani. Eestikeelse väljaande pealkiri...