kolmapäev, 27. detsember 2017

Javier Cercas "Salamise sõdurid"

Ma tegin endaga mõnevõrra distsiplineeriva kokkuleppe - ei loe enne ridagi uuest raamatust, kuni kõik loetud raamatud blogisse kantud ei ole.

Jäänud on veel kolm postitust. :D
Ja siit tuleb neist esimene.

Minu Toledo-lembus on juba teada. Tellisin siis järjekordse portsu raamatuid (sest neid pole iial küll ja riiulites on veel ruumi üsna rohkelt) ja kommi sain pealekauba. Väga hea komm oli, muide. Aitäh.

Esimeseks sellest kolmplektist võtsin ette "Salamise sõdurid", sest salamisi oli mul hea meel selle üle, et see on natuke õhem ka kui "Õmblejanna Madriidist" - õpetajal pole detsembrikuus just ülearu palju aega.

Raamatu läbiv teema on Hispaania kodusõda, tegelased reaalselt eksisteerinud, mõlemad pooled esindatud. Suurimat tähelepanu pälvib Rafael Sanchez Mazas, kes kodusõja lõpupoole üsna imelisel moel ja ehku peale hukkamisest pääseb. Lugu ise on üsna haarav ja ajaloohuvilistele on see kindlasti üks väike tore maiuspala. Tegemist on kirjaniku läbimurderomaaniga ja kindlasti on see hästi kirjutatud, aga ma peaks ütlema, et minu ajaloohuvi ei olnud võibolla päris piisav. :D

Seda ma nüüd ka päris öelda ei saa, et mulle poleks see lugu meeldinud. Nautisin ikka ja mulle läks korda just inimlik aspekt kõige selle sõjanduse juures. Kuna raamat keskendus ka kangelase kui sellise olemusele, siis see läks mulle rohkem korda kui otsene tegevus. Raamatu üks kangelasi ütleb, et elus kangelasi ei ole olemas - kõik kangelased on "surnud, surnud, surnud". Ma ei tea. Ei ole ikka nõus küll. Võibolla on see nii sõjakangelastega, aga kangelasi on meil igal sammul, täiesti elavaid. Oleneb ilmselt kangelase määratlusest, ja selles on ilmselt igal inimesel täiesti oma vaatepunkt.

Nii et raamat, võibolla mitte küll lemmik, pani mõtisklema ja endamisi aru pidama.



Carlos Fuentes "Inezi vaist"

FB lugemisväljakutsega olen ma nüüd ametlikult ühel pool. Saan edaspidi lugeda ainult seda, mida ise tahan. Hõissa! Omast kohast on sellis...