reede, 14. juuli 2017

Norman Ohler "Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis"

I've seen the needle and the damage done, (---)
Every junkie's like a setting sun. 
(Neil Young, lk 214)


Kui meil kõigil on siiamaani olnud ettekujutus, et Saksamaa vallutused sõja alguses olid nii kiired ja efektiivsed sellepärast, et nendel oli hea väljaõpe ja strateegia, siis unustage ära.

Tegelikkuses olid nad kõik lihtsalt sõnaselge laksu all.

Põhimõtteliselt manustasid pea kõik Saksa sõjaväeosad (eriti maavägi) iga päev kuni viis  tabletti Pervitini-nimelist "ergutit", mille toimeaine oli metamfetamiin. Selle tiivul suutsid sõdurid olla ööpäevade kaupa üleval ja kuna neil oli ka vähenenud ohutunne, muutub perspektiiv sellest, kuidas nad mõistmatult kiiresti Prantsusmaa vallutasid, totaalselt.

Pervitini kasutasid ka tsiviilisikud täiesti massiliselt. "Olid need siis sekretärid, kes kiiremini trükkisid; näitlejad, kes end etenduse-eelselt virgutasid; kirjanikud, kes metamfetamiinist saadud stiimulit selgel ööl kirjutuslaua taga rakendasid; vabrikutöölised, kes oma toodangut suurendasid - pervitiin levis kõikides ühiskonnakihtides. Mööblipakkijad pakkisid rohkem mööblit, tuletõrjujad tõrjusid rohkem tuld, juuksurid lõikasid kiiremini juukseid, öövalvurid ei tukastanud enam, vedurijuhid sõitsid nurisemata ja pikamaa-autojuhid tallasid puhkepause võtmata gaasipedaali mööda rekordajaga rajatud kiirteid." (lk 46)

Sõjaväe eesotsas oli füürer, kes oli enne sõda keelustanud igasuguse uimastite tarvitamise ja ka suitsetamise ning alkoholi tarvitamise ning toitus vaid taimetoidust. Milline eeskuju, mh? Sõja alguses aga palkas ta endale ihuarsti, kes pidi tema seedehäiretega tegelema, et füürer oleks nõupidamisteks ja strateegilisteks ideedeks ergas ja hea enesetundega. Kõhugaasid on nii tüütud, eks? Ihuarst Morell leidis ka, et probleem tuleb võimalikult kiiresti lahendada, ning tegi füürerile süsti. No arvake, mis sorti süsti.

Sõja lõpuks oli asi juba nii kaugel, et Hitler oli tavaline narkar, ning metamfetamiinist oli ta juba ammu liikunud kokaiini ja morfiini peale. Ega ta ise sellest vist väga aru ei saanud, et talle päevast päeva narkootikume süstitakse ja et kogu oma jutu juures karskusest ja taimetoidust oli temast saanud riigi esisõltlane.

Ja vähe sellest, sõja viimases otsas söödeti ka mereväele sisse tablette, mis sisaldasid - pange tähele! - metamfetamiini, kokaiini JA morfiini. Õnneks küll lühikest aega, sest isegi ülemused said aru, et see tegi nüüd küll asja hullemaks.

Raamat on valitud The Guardiani poolt 2016. aasta parimaks raamatuks. Kogu loo taga on meeletul hulgal läbi uuritud dokumente, millest osad on ka raamatusse üles pildistatud. Raamatu lõpus on kümnete lehekülgede kaupa viiteid ja kasutatud kirjandust. Nii et tegemist pole mitte mingisuguse fiktsiooniga, vaid vägagi põhjaliku uurimistööga.

Kindlasti avab nii mõnedki silmad Kolmandale Reichile hoopis uuest vaatenurgast.


Ruth Ware "Proua Westaway surm"

Kui oled just saanud täiskasvanuks ja elanud kogu elu üksikvanemast emaga, kui kaotad ema autoavariis ja oled sunnitud elama vaesuses, isegi...