pühapäev, 23. juuli 2017

Ljubov Voronkova "Vanem õde. Isiklik õnn."

Ei ole see juulikuu mõeldud lugemise jaoks, ilmselgelt. Võrreldes marulise juuniga on loetud vaid kübemeid.

FB lugemisgrupis on üks ja teine viimasel ajal lugenud raamatut "Vanem õde. Isiklik õnn." Mälestusi on mul sellest lapsepõlvest kuhjaga, siis lugesin seda aina ja aina üle. Aga kuidagimoodi on keegi selle kuhugi pistnud, nii et meil kodus seda enam leida ei ole. Kuid oh õnne, sõber Hele pakkus kuskilt korterist üle jäävaid raamatuid kõigile soovijatele ja koos paari muu raamatuga leidis just "Vanem õde. Isiklik õnn" tee minu juurde tagasi.

Loomulikult on see nõukogude raamat, eestikeelne väljaanne aastast 1963. Punaseid ideid on seal sees küll ja veel, kuid siiski jääb see pigem taustale. Põhiliin on sügavalt inimlik - ema kaotus, 13-aastane vanem õde peab lisaks oma kooli- ja muudele kohustustele kanda võtma ka emarolli, tõeline sõprus ja võltsid "sõbrannad", produktiivse elu elamine vastandatuna jõude logelemisele ja asjadega uhkeldamisele ning väikese poisi sattumine pahandustesse, kui mõni aasta vanem halvale teele sattunud poiss ta "oma tiiva alla" võtab. Pärast selgub siiski, et ka see nii-öelda pätt on oma koduste olude ohver ja kui ta internaatkooli pannakse, mõjub keskkonnavahetus talle positiivselt.

Väga hästi kirjutatud raamat. Hoolimata n-ö punasest taustast võttis mitu korda päris vesiseks. Kommunism oli iseenesest muidugi utoopia, inimesed ei ole selleks nii suurtes massides kindlasti valmis, aga paljud ideed olid positiivsed. Näiteks see, et kui lapsel koolis ilmseid probleeme tekkis, siis oli alati keegi, kes sellele tähelepanu pööras. Lastele pakuti ka organiseeritud ja positiivset tegevust, nii et selliseid Kletkini-suguseid tänaval hulkujaid oli äärmiselt vähe. Õpetati, et kõik tööd on väärtuslikud - ei halvustatud koristajaid ega muid musta töö tegijaid. Jällegi - inimlikult väga head põhimõtted.

Eks neid nõukogudeaegseid raamatuid on igasuguseid. Aga see konkreetne raamat ei ole niisugune kommunistlik propaganda, et seda lugeda ei võiks. Kindlasti võtab "Vanem õde. Isiklik õnn." mu peatselt saabuvates uutes raamaturiiulites sisse oma kindla koha ja seab end seal mugavasti sisse. Tema jääb. :)


Doris Lessing "Hea naabri päevik"

On olnud lugemise suhtes viljakas nädalavahetus. "Hea naabri päevik" oli mul tegelikult juba pooleli, aga auhinnaraamat trügis kor...