Võibolla mingis mõttes see oligi naistekas. Aga kui ma olin üle saanud esimese paarikümne lehekülje kohmetusest ja lugu hakkas kergelt vunki üles võtma, siis läks asi täitsa põnevaks. Süžeepöörded olid üsna ootamatud ja pinge püsis raamatu viimase lauseni. Õigem oleks isegi öelda, et viimane lause oli ise üks suur küsimärk.
Kuidas elada edasi, kui sinu laps saab õnnetuses surma? Või kuidas elada edasi, kui sina oled pidanud end tunnistama süüdi lapse tapmises autoõnnetuse kaudu? Või kuidas üldse elada edasi, kui selgub, et võibolla on asjad hoopis teisiti, kui need on tundunud?
Ja kuidas elada edasi, kui sulle on juba hetkeks tundunud, et asjad on lõpuks ometi laabunud ja sa oled oma minevikust vaba, aga siis...
Igatahes oli "Ma lasen sul minna" ootamatult köitev. Tore, et eelarvamus minust võitu ei saanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar