esmaspäev, 3. juuli 2017

Svetlana Aleksijevitš "Sõda ei ole naise nägu"


"Kas saab olla värvilisi sõjafilme? Seal oli kõik must. Ainult veri oli teist värvi, ainult veri oli punane..." (lk 49)

Valgevene kirjanik Svetlana Aleksijevitš on aastast 2015 nobelist. Temalt pärineb mitmeid raamatuid, tuntuimad nendest portreteerivad inimesi nende lugude kaudu -  sellest tekib mingi ajastu koondportree. Tema raamatus "Pruugitud aeg" on lood nn homo soveticusest, kes läänemaailmaga kokkupuutes oma kohta nagu enam ei leiagi. Teised lood, raamatus "Tšernobõli palve", ei vaja tänu pealkirjale pikemat selgitust. Alkeksijevitš muudkui käib ja käib oma diktofoniga mööda endist Nõukogude Liitu ja muudkui lindistab ja lindistab.

"Sõda ei ole naise nägu" koondab endas lugusid nõukogude naistest, kes Suures Isamaasõjas võitlesid. Kes sanitarina, kes kuulipildujana, kes sapöörina, kes partisanina, jne jne.

Eks see oli siililegi selge, et sõda ei ole mingi lust ja lillepidu. Aga need lood on kohati siiski uskumatult jõledad ka siis, kui midagi taolist nii või teisiti ootadki. Liiga rasked, et kasvõi siin neid refereerida. Vähemasti neid kõige hullemaid.

Uskumatu on see, kuidas inimene võib mõelda, et mingi inimlik idee on suurem kui ta ise. Enamus neist läks ju vabatahtlikult. Isegi nurusid ennast korduvalt ja korduvalt eesliinile. Osad neist olid ju emad...

On naisi, kes suutsid kõigest hoolimata sõjaväeski säilitada mingi naiseliku alge. Oli neid, kes seda ei suutnud. Nad polnudki enam ei mehed ega naised, vaid sõdurid. Pärast sõda oli isegi raske harjuda tavaeluga:

"Olime harjunud, et on normtoidus, kõik on riigi kulul, nüüd läksid leivapoodi, võtsid leiva, nii palju, kui sul tarvis, ja unustasid maksta. Müüja, ta juba teadis sind, sai aru, milles on asi, ja tal oli piinlik meelde tuletada, aga sina ei maksnud, võtsid ja läksid. Pärast oli sinul juba piinlik, järgmine päev vabandasid, võtsid midagi muud ja maksid kõige eest korraga."  (lk 49)

Sõda ei ole loomulik. Sõda on mõistetamatu. Ja sõjas ei ole mitte keegi võitja, rääkige mis tahate. See jääb inimese sisse. Kui ei vea, on inimene elu lõpuni täitsa sassis. Kui veab, hakkab inimene hindama seda, mis tal on. Seda, et miski muu polegi tähtsam kui elu.

"Ma ei armasta sõjamänguasju, laste sõjamänguasju. Tanke ja automaate... Kes need välja mõtles? Mul pöörab see hinge pahupidi. Ma ei ole kunagi ostnud ega kinkinud lastele sõjamänguasju. Ei omadele ega võõrastele. (- - -) Sellepärast, et inimese elu - see on niisugune and... Suur and! Inimene ise ei ole selle anni peremees." (lk 341)

Nõrganärvilistele rangelt mittesoovitatav.


Frank McCourt "Angela's Ashes"

Kui tahate lugeda ekstraordinaalselt head romaani, siis siin see on. Väike Francis kolib oma joodikust isa ja emaga - kõik rahvuse poolest...