Mehis Heinsaar "Unistuste tappev kasvamine"

 Kolmas raamat 'kolleegiväljakutsest'. 

Algselt palusin ma kolleegidelt raamatusoovitusi sellepärast, et meil on lihtsalt tore ja särtsakas kollektiiv ja sealt ei saa halbu ettepanekuid tulla. Etteruttavalt võib öelda, et see on leidnud tõestust. Aga hoopis omaette küsimus on, mida see ütleb minu või minu kolleegide kohta, kui juba kolmas raamat järjest balansseerib realistliku ja absurdi vahelisel köiel... Nii Kõomägi, Vadi kui Heinsaar on omamoodi üsna sarnase joonega kirjanikud - kirjutavad nii-öelda tavalistest inimestest, tegelased on eestlased, üsna sageli on lood seotud konkreetsete ja nimetatud paikadega. Kõik juhtusid olema jutukogud (kuigi nii Kõomägilt kui Vadilt olen enne lugenud ka pikemaid romaane) ja kuigi ma ei ole suuremat sorti novelliaustaja, siis ometigi jampsib see kuldne kolmik väga toredasti - ja ma kasutan sõna "jampsib" siinkohal komplimendina. Ilmselt oleme me kolleegidega veel sarnasema kirjandusliku maitse ja huumoritunnetusega, kui ma varem arvasingi. 

Heinsaare puhul on kõige selgemalt tunnetatav selline murakamilik maagiline fantastika. Kujundid kasvõi loodusest, mida ta kasutab, viivad lugeja sageli kui muinasjuttu oma võlutud metsade ja nõiamajakestega. Tundub, et igas loos on mingi väike peidetud moraal - kas siis see, et õnnelike inimestega koos olemine teeb sind ennastki õnnelikuks; või et kui sa lased oma õnnel teiste peale paista, siis saad sina isegi sooja. Aga samas võib ka juhtuda, et kui sinu kõrval on keegi väga õnnelik inimene, siis su enda elu paistab selle kõrval kuidagi eriti rõõmutu. 

Lugedes lugu õnnelikust surejast Aabel Vikerpuust mõtlesin, et meie hulgas on tõesti inimesi, kes terve elu ainult surevad ja sellest emotsionaalset kasu lõikavad. Kui Aabel enam suremas polnud, kaotasid kõik tema vastu huvi. Ja mind panevad küll enamasti ainult muigama, aga teinekord ajavad ikka närvi ka need inimesed, kes armastavad postitada Eriti Krüptilisi Facebooki-staatuseid. Näiteks nagu "Kõik on halvasti." Või lihtsalt mõni märgiliselt negatiivne emotikon. Aga kindlasti mitte ei tohi rääkida, mis siis täpselt viga on, sest nii ei saa piisavalt tähelepanu. Tarvis on seda, et kõik hakkaksid muretsema ja küsima, aga vastamise õnge ei tasu ka langeda. Parem on mitte midagi öelda, sest nii on huvitavam ja tähelepanu püsib kauem...

"Kingade elu" puhul oli vahva näha, kuidas kingad räägivad, mida nad on "teind ja näind", ehk siis kuidas Heinsaar võtab oma tegelased ja mitte lihtsalt ei pane kingi rääkima, aga mõistab, et kingad tõenäoliselt ei ole mitte Inglise seriaalidest tuntud 'ülemise korruse rahvas', vaid keldrikorruse oma. Ja nii nad siis võluvalt oma sotsiaalse klassiga kokku kuuluvat keelt ka räägivad. 

Kui maagilise fantastika juurde tagasi tulla, siis kindlasti parim ja reljeefseim selle suuna esindaja on lugu "Sinine mets", mis räägib Ivan Bezdomnõist, kelle naine kodust välja kupatas. Korraks välksas kerge paralleel Dostojevski veel tähenduslikuma nimega Lev Mõškini suunal. :) Aga Ivan Bezdomnõi leiab tegelikult oma kodu üles küll ja saab aru, et tegelikult polegi ta mingi närune kodutu Vanja, vaid kardetav ja suursugune Röövel Ööbik. Vot nii! Lugu, mis algab täiesti argiselt, muutub muinasjutuliseks nagu unenägu. Või siis sõi Ivan lihtsalt seeni. Mine tea. 

Kogu raamatut läbib rändamise ja eneseotsingu teema. Kui näed, et su elu sind ei rahulda, siis vaata enda sisse, leia oma unistus ja mine järgi seda. Vabane kammitsaist, hinga kopsud sügavalt kodumaa värsket maaõhku täis ja hakka lihtsalt astuma. Aga siis ole ka valmis milleks iganes!

Tänan igatahes kallist kolleegi soovitamast! 

Urmas Vadi "Hing maanteeserval"

Urmas Vadi novellikogu "Hing maanteeserval" oli suurepärane lugemismaterjal, aga blogimist olen edasi lükanud, kuna seda polegi kogu selle vahva lugemise peale nii lihtne teha. Võib-olla on sellel oma osa ka just loetud Kõomägi raamatul, mis on samamoodi novellikogu ja stilistilise külje pealt suhteliselt sarnane - paljuski tahaks kirjutada suhteliselt samu kommentaare. Alustades sellest, et ma olen ühte sama autori raamatut juba lugenud - Vadi puhul oli selleks "Neverland", mis ei olnud tema novellidest väga erinev, lihtsalt nüüd oli tema tekst lühivormi kokku pressitud ja selle võrra rammusam. 

Alustame seekord raamatututvustusest. 

"Oma uues novellikogumikus nendib Urmas Vadi, et tahame või ei, kord avastame end maanteeservalt ja küsime, kuhu jäi meie hing? Ja kas armastus kestab kauem kui elu? Aga kirjandus? On meil üldse hingesugulasi? Kas keegi püüab meid kinni, kui me kukume? Mis meist maha jääb? Mida näitab mu sisemine kompass? Võin ma täna teie juures magada?" – Nii võib lugeda raamatupoodide netilehekülgedelt. 

Tutvustusest kumab suhteliselt selgelt läbi hinge müümise teema ja peab tunnistama, et loometegelaste – näiteks kirjanike – puhul võib see küsimus teravalt tõstatuda küll. Näiteks jookseb ühes jutus erepunase niidina originaalsuse lõng. On küla, kus elavad ainult kirjanikud, ja kopeerimine on keelatud umbes sama kõvasti kui nõukogude ajal valitsusevastased pamfletid. Kui keegi õnnetu laenutab alevi raamatukogust Baudelaire'i "Kurja lilled", on tema naine sellest nii heitunud, et annab mehe ise külavanemale üles. End võõrast tekstist mõjutada laskmine saab kurjasti karistatud ja tahes-tahtmata tulevad meelde kõik need kümned korrad, kus keegi väidab, et üks või teine (euro)laul on teise pealt maha viksitud. Kahjuks muidugi päriselus originaalsus alati ei maksa, sest peale mainstream'i on võimalik olla kas originaalne või veider, ja alati pole neil kahel väga vahet. Ja sellega see lugu isegi veel ei lõpe. 

Või siis lugu, kus tegevus toimub ühel väga neutraalsel Läänemere saarel loomemajas, kus peategelaseks kirjanik Urmas. Tema saab hakkama sellega, et viskab sellesse patoloogiliselt rahulikku majja tõelise Molotovi kokteili – ta julgeb kritiseerida kaaskirjaniku luulet! Kas tohib olla loomeinimese vastu kristalselt aus? Või tuleb kaaskirjanikku suhtuda nagu pereliikmesse, keda peab vankumatult ja vastuvaidlematult alati kõiges lihtsalt toetama ja kiitma? Ja ka see lugu sellega veel ei lõpe. 

Kõik pole päris literaadilood ka. Näiteks on kogus lugu, kus inimene tuleb teisele appi lihtsalt aeda korda tegema, aga teatab, et "see vajab kompleksset lähenemist" ja lõpetab sellega, et korraldab kogu aiaomaniku elu ära, kaasa arvatud raamaturiiulid, ja kui omanik lõpuks julgeb end kokku võtta ja küsida, mis värk on, siis selgub, et nad on juba nelikümmend aastat abielus olnud. Olgem ausad - selliseid natuke hädiseid mehi ja naisi, kes kõik enda hoolde ja organiseerida võtavad, on nii Eestis kui mujal maailmaski küll ja veel. 👩

Kuna tegemist on siiski novellikoguga, siis sellist ühest kokkuvõtet ongi keeruline teha ja kõigist lugudest omaette eraldi pole ka mõtet rääkida. Võib-olla saab küll üldistavalt öelda, et Vadi on selline natuke vähem kontsentreeritud Kõomägi. Temaatika ja stiil on piisavalt sarnased, aga päris nii reljeefseid olukordi kui "Perifeeria kangelastes" Vadil siiski pole. "Hing maanteeserval" on mõnus ja rahulik raamat, mis just otseselt ei raputa, aga jätab kindlasti oma vaikse, kuid kindla jälje lugemismällu. 

A. G. Barnett "Invitation to Murder"

Lugesin raamatu läbi ja alles siis avastasin üllatusega, et autor on mees. Kuidagi naiselik raamat tundus, kuigi ega mul tegelikult midagi selle tõestamiseks välja ka pakkuda pole. :D Tundub olema selline popp ja noortepärane kirjanik, kes hea meelega oma lugejatega kuskil sotsiaalmeedias suhtleb, aga on ise tunnistanud, et kuigi tema raamatute sündmustik on asetatud tänapäeva, siis on neis siiski teatud "vana" hõngu. Näiteks "Invitation to Murder" sündmuspaik on vana Inglise maamõis. 

Tegemist on toreda ja lihtsa krimilooga. Ülearu tiirutamist pole, ei ole ka psühooloogiliste painete, keeruliste isiklike suhete või alkoholiprobleemiga, kuid samas pea imevõimetega uurijat. On täiesti normaalne ja eluterve politseinik.

Peategelane Mary Blake on aastaid mänginud politseiseriaalis uurijat. Nüüd on ta aga noorema mudeli vastu välja vahetatud ja Mary jaoks on tulevik tume, kuna tema eas on juba raske uut hittrolli saada. Appi tõttavad sõbranna ja vend, kes Blake'ide vanas maamõisas õe tuju tõstmiseks mõrvamüsteeriumi korraldavad. Ootamatult ilmub sinna aga kohale ka seesinane noorem mudel, kes kohe esimesel ööl ka maha lüüakse - surnukeha leitakse keset tuba, kuskile vastu ta ennast löönud ei ole, aga surnud ta on ja uks seestpoolt lukus. 

Kuna Mary on aastaid "uurija" olnud, siis loomulikult hakkavad tal peas kõik mutrid tööle, et olukorda lahendada - hoolimata sellest, et politseinikud juba kohal on. Olukorra teeb keerulisemaks ka see, et peaaegu mitte keegi peale Mary, tema venna ja sõbranna üksteist eriti ei salli. 

Mõnus kerge lugemine oli, piisavalt toredasti üles ehitatud ja täitsa huvitavaks läks. Päris politseiuurija oli ka normaalne, isegi kuulas Maryt ja ei pidanud ennast paremaks, kuigi vahepeal ikka tuletas viisakalt meelde, kes õige politseinik on. Ma ei ütle, et lõpplahendus väga maailma muutvalt põrutav oleks olnud, aga tegelikult on mul ikkagi tekkinud tahtmine lugeda ka selle sarja järgmisi osi. 

Vahelduseks ja aju puhkamiseks mõnus ja peaaegu isegi õdus Inglise mõrvake. 

:) 

Armin Kõomägi "Perifeeria kangelased"

Facebookis hakkas aasta esimestel päevadel ringlema üks huvitav väljakutse - 12 kuud, 12 sõpra, 12 raamatut. Ehk sõbrad pakuvad aastaks 12 raamatut välja. Kui ma oleksin selle üleskutse teinud oma tavapärasel Facebooki-seinal, siis oleks mul ilmselt esimese viie minutiga 12 raamatut koos olnud, ja sellepärast tundus mulle, et see on liiga laialivalguv ja vähenõudlik, pealegi võib sealt järjest tulla ka mingeid fantaasiaraamatuid ja naistekaid ja seda tahtsin ma juba eos vältida. :) 

Paar raamatut on mul praegu isegi veel puudu, aga alustamiseks on neid enam kui küll. Kõomägi raamatu pakkus mulle välja meie meediaõpetaja Raul. Ta polnud küll esimene, aga kuna ma läksin reisile ja seda oli hea e-lugeris kaasa võtta, pluss oli ette teada, et seal on lühikesed lood, siis tundus see sobiv reisikaaslane. 

Ma olen varem lugenud Kõomägi loomingust "Lui Vutooni", mis mulle tegelikult osaliselt väga meeldis, sest ma olen üsna suur absurdihuumori austaja. Lihtsalt seal oli ka asju, mis muutusid natuke tüütavaks. Aga kuna "Perifeeria kangelastes" on 24 lühikest lugu (Kõomägi ise seadis endale eesmärgiks, et üle 1000 sõna ei tohi ükski lugu olla), siis ei saa ju tüütuks minna. 

No mis sa oskad siis kosta, kui ühes loos triivib suvalisse mereäärsesse linna tükk jäämäge koos jääkaruga ja kui roheaktivistid hakkavad oma miitinguid tegema, siis teeb karu suu lahti ja ütleb, et jätke järele, kliimasoojenemine on nii lahe! Või kui reisilaeva võtavad üle terroristid, aga kursimuutus sobib absoluutselt kõigile pardalolijaile? Või kuidas oleks perepuhkusega Süürias, organiseeritud meelelahutuslikeks sündmusteks kõik see, mis seal päriselt toimub? (Nende kahe looga meenus mulle kunagine "Tujurikkuja" küüditamise sketš kohe...) Või kuidas oleks vaadata elule robot-muruniiduki silme läbi, kes tunneb näiteks oma pererahva varbad une pealtki ära, mis annab talle ka võimaluse sobivate asjaolude kokkulangemisel ja solvumise märgiks nendest lihtsalt üle sõita? 

Kohati olid need novellid lihtsalt kohutavalt naljakad, nii et ma olin päris tänulik, et lennukimootorid üsna valju häält teevad, sain vähemalt valjusti naerda, ilma et keegi mind oleks vaadanud nagu  kuutõbist. Ja absurdi oli seal ikka täiega, kuigi Kõomägi ise oma intervjuus ütleb, et reaalsust ei ole vaja muuta rohkem kui 10-15 protsenti, et sellised lood sünniks. Need on lood täiesti tavalistest inimestest meie kõrval ja täiesti tavalistest situatsioonidest, milles me ise iga päev oleme. 

Erilist naudingut valmistas mulle lugudes prevaleeriv suur elurõõm. Inimesed ei muretse, ei stressa, vaid võtavad elu nii, nagu see on, ja lähevad muutustega kaasa. Siililegi on selge, et eriti perepuhkuse ja praamikaaperdamise lood on kõvasti ühiskonnakriitilised - ma olen üsna veendunud, et meil on küll ja veel selliseid inimesi, kelle igapäevases rutiinses tiksumises oleks suhteliselt tervitatav, kui ükskõik mis juhtuks, kasvõi see, et laev viib sind kogemata Türki... 

Kõomägi balansseerib pidevalt oma musta huumori ja absurditamisega kusagil hea maitse piiri peal, aga kui "Lui Vutoonis" läks ta sellest piirist natuke üle - minu jaoks -, siis "Perifeeria kangelaste" lood on lihtsalt nii lühikesed, et ta ei jõua sellega tumedale poolele sattuda. Aga provotseerib ta muidugi meelega, see on selge. Eks ta ongi selline kirjanik, kelle lugemiseks peab olema vastav sättumus. Ju mul siis on. 

Taiye Selasi "Ghana Must Go"

See oli üks selline veider raamat, et kindlasti oleks ta Goodreadsis võinud saada ka neli punkti viiest, aga kuna mingil minaeiteamis põhjusel ma üldse eriti ei suutnud sellega haakuda, siis panin kolm. 

Iseenesest on loos kihte kui palju ja tegelikult on see ikkagi ju hästi kirjutatud. Endise kirurgi Kweku Sai elukäik on keeruline - nimelt on ta küll olnud täiesti väljapaistvalt hea kirurg, aga vastu oma tahtmist sattunud olukorda, kus teda mõjutatakse tegema juba ette lootusetut operatsiooni. Operatsioon luhtub ja Kweku jääb tööst ilma. Selle asemel, et naisega ausalt asja arutada või oma töökoha eest võidelda, tõmbab Kweku saba jalge vahele ja läheb lihtsalt kodust minema, Ameerikast tagasi Ghanasse haavu lakkuma. Tema imeilus naine jääb nelja lapsega üksi. 

Kui Kweku sureb, saab pere Ghanas matusteks kokku - selleks ajaks pole mõned neist üksteist juba aastaid näinud. Pereema elab selleks ajaks juba Ghanas, ja kohale saabuvad kõik - vanim vend oma naisega (mõlemad sama väljapaistvad kirurgid kui Kweku oli olnud), kaksikud (kes on oma elu varjutanud tõelist tragöödiat aastaid saladuses hoidnud, nii et ema ka ei tea) ja noorim üliõpilasest tütar, kes oma ema viimati nähes temaga nii tülli läks, et ema kolis tütrele enam sõnagi lausumata Ghanasse. 

Ühesõnaga, seal peres on varje ja ängi rohkem kui viie pere jagu. Aga nagu ikka juhtub, siis matused on üks koht, kuhu minemata jätta ei saa, inimesed peavad üksteisele silma vaatama ja see annab võimaluse suud puhtaks rääkida ja mingis mõttes minevikuga rahu teha. 

Nagu näha, siis psühholoogiliselt ja sügavuse poolest on raamat selline, et Goodreadsi keskmine on 3,85/5 ja see on ilmselgelt ikkagi väga hea keskmine. Ma ei teagi, mis mind häiris, aga minu jaoks oli väga lihtne lugemist katkestada ja pigem kohusetunne, mis sundis uuesti jätkama. Võib-olla oli asi selles, et tegevus hüppas aastakümnete vahel ja mu aju ei viitsinud väga orienteeruda, et kus me nüüd selle ajajoone peal siis oleme. Kui oleks algus olnudki Kweku surm ja siis hakanud vaikselt otsast kerima ja uuesti matusteni tagasi jõudnud, siis oleks võib-olla olnud kergem. Aga see pendeldamine sinna-tänna tegi mulle ilmselt tuska. 

Nii et aasta esimene raamat mingit rõõmsat müügimist otseselt esile ei kutsunud, aga võib-olla on see ikkagi pigem minu aju sättumuse probleem kui raamatu viga. 

 

Malala Yousafzai "I am Malala"

Nagu paljude raamatutega juhtub, oli juba ammu mõttelises ootenimekirjas. Ja pärast Raamatuvahetusest soetamist veel jupp aega füüsilises ootenimekirjas. 

Ma arvan, et suurem jagu mingigi silmaringiga inimesi on Malala nime kuulnud, kahte kaadrit telekast näinud ja ehk isegi teavad kõige olulisemat fakti, et Taliban tulistas teda näkku. Ja ka seda, et ta sai Nobeli rahupreemia ühe teise laste õiguste eest võitlejaga kahasse. Nüüd oligi huvitav nii-öelda kogu pilt silme alla saada. Või no Malala ja tema pere pilgu läbi vähemasti. 

Ega meie siin rahulikus maailma otsas ei oskagi vist kuidagi ette kujutada, kuidas üldse võib olla elu riigis, kus mitte kunagi ei oska aimata, mida homne päev toob ja kus sinu pealtnäha kõige suurem takistus on see, et sa kogemata tüdrukuks sündisid. Meie lapsed nurisevad hommikul, sest nad ei taha üles tõusta ja kooli minna, et õppida aineid, mis neid ei huvita – samas kui pool maailma annaks selle võimaluse eest ükskõik mida. Aga kui sinult võetakse võimalus koolis käia... Mis koolis, sa ei või tänavalegi minna, ilma et sul meessoost sugulane saatjaks kaasas oleks – no ei jõua ajudesse. Seda pole võimalik lõpuni mõista. Pealekauba on see veel maailm, kus tekib sõjaseisukord ja siis pole enam tõesti miski kindel. Imeilusast orust on saanud koleduste tannermaa.

Malala tulistamine toimus tegelikult näiliselt turvalisel ajal, mil sõjaseisukord oli lõpetatud ja Talibanilt võim tagasi võetud. Aga see juhtus ja 15-aastast tüdrukut niisama lihtsalt tulistatigi. Näkku. Koolibussis. Õnneks oli ta juba selleks ajaks tänu oma kampaaniale ja kõnedele väga tuntud, nii et Pakistani võimud ja ka välisriigid tegid kõik, et teda päästa. Lõpuks transporditi ta Araabia Ühendemiraatide luksuslennukiga Birminghami, kus talle veel mitu operatsiooni tehti ja taastati nii palju, kui taastada andis. Vasak näopool ei taastunudki täielikult, aga suuresti siiski. Ja vasakusse kõrva paigaldati implantaat. Perekond elab praegu Birminghamis, aga Malala pole siiski kaotanud unistust ühel päeval Pakistani tagasi minna.  

Kui nüüd korraks meenutada, et mul on siin nagu raamatublogi, siis kirjandusliku šedöövrina seda muidugi lugeda ei saa. See on pigem siiski dokumentaalkirjandus. Natuke häirisid aeg-ajalt mingid sissevisatud laused, millel ei olnud mitte midagi pistmist käesoleva teemaga. Neid polnud ka mingil moel ülejäänud jutuga seostatud, nii et tundusid täiesti kohatud. Nii et raamatuna nii ja naa, aga dokumentaalina loomulikult väga vajalik. 

Olav Osolin "Kus lendab part"

Teistel käib asi nii, et ostavad Rahva Raamatu e-poes raamatuid ja viskavad järjehoidja korvi, kui nad seal poes juba on. Mina läksin järjehoidjaid ostma ja kui ma seal poes juba olin, viskasin ikkagi mingi hetkelise nõrkushetke ajel Osolini pardiraamatu e-korvi. Seda isegi hoolimata üsna krõbedast hinnast. 

Tuli välja, et otseselt kahetsema küll ei pea. Et Osolinil jutt jookseb, seda teadsin muidugi juba nii näosaadetest kui ka nendest saadetest, kus ta saatejuhi tekste jne kirjutanud on. Nii ka raamatus. Väga mõnusasti loetav ja lobe tekst oli. 

Oli ka lubatud, et on väga naljakas - ja oli ka. Eriti raamatu esimeses pooles hakkasin korduvalt täie häälega naerma. Sedasorti naljad, mis kuidagi kasvavad orgaaniliselt tekstis välja ja väga raske on isolatsioonis kellelegi edasi rääkida à la "tead, seal oli hea nali".  

Kindlasti tuleb iseloomustava joonena ära mainida, et raamatust marsib läbi terve plejaad Eesti vähem või kuulsaid inimesi. Ja mitte ainult Eesti. Mõned nii, nagu nad päriselt on, teised jälle väikese knihviga, nagu näiteks abikokk Angeelika Pang, kes Tallinnas makroonikohviku pidamisega päriselt hakkama ei saanud, ühel või teisel põhjusel. Või siis see, et mõrvaohvriks on suure tõenäosusega Katrin Pauts - mis kaalutlustel Osolin just selle valiku tegi, on muidugi omaette filosoofiline küsimus... 

Ausalt öeldes ei suutnud ma lõpuni välja ära otsustada, kas see kuulsuste paraad oli pardiraamatu tugevus või pigem siiski populistlik nõrkus. Võib-olla siiski oleks võinud nendega pigem säästlikumalt ümber käia, sest praegusel kujul tundus see tähesadu väheke liiga teadlikult konstrueeritud.  

Raamatu lõpplahendus tekitas minus sarnaseid tundeid suvise Saaremaa hitt-suvelavastusega "Trimmerdaja surm", mille lõpu oli ka Hargla kirjutanud selliseks, et see põhimõtteliselt ei andnud mitte mingit lõpetatuse tunnet. Mulle oleks Osolini lõpplahendus isegi sobinud, kui ta oleks ikkagi välja kirjutanud, mis seal päriselt ikkagi siis juhtus. Politseiga oleks võinudki jääda nii, nagu see jäi. Aga lugejaga oleks võinud ikkagi natuke avameelsem olla, sest kui ma ikkagi krimiraamatut loen, siis andke andeks, ma tahaksin selgemat lahendust. Tundus selline "ma tegelikult ise ka ei tea, kuidas ma niimoodi alustatud loo usutavalt oleksin lõpetanud, aga las ta siis nüüd jääb lugejale välja mõelda" - väga vabandan, aga see tundus natukene laisk. 

Ma võiksin politseinik Pardi lugusid edaspidigi lugeda, sest kordan veel kord, Osolin kirjutab teksti kui sellist väga ladusalt ja mõnusasti. Aga paluksin siis krimiraamatule väärilisi lõpplahendusi ka. 

Margaret Atwood "Pime palgamõrvar"

Atwood on juba mõnda aega olnud minu kindlate lemmikute hulgas. See on nüüd vähemasti selle blogi kirjutamise jooksul kuues raamat, mis ma temalt lugenud olen. Ei lähe halvemaks, ei tüdine ära. :) 

Ega geniaalsest kirjanikust üksi poleks ka abi, kui Karin Suursaar poleks täpselt nii hea tõlkija, kui ta kogemata on. Mõni näide.

Suveleitsak on ... valgunud linnale nagu rammuleem.

/Duši/ nirisev vesi on külm nagu nõianisa. 

Tümjas soikeaeg täidab meid pilgeni. (Sügise kohta)

Sõõrikukohvik "Ehmespehme sõõrik"

Raamatus jookseb üsna atwoodilikult paralleelselt kolm lugu. Üks on kahe õe, Irise ja Laura, lapsepõlve ja nooruse lugu, mis hõlmab ema surma, isa laostumist ja Irise mehelepanekut rahaliselt kindlustatud vanemale mehele, kes peaks isa pankrotist päästma. Ja Laura hukkumist autoõnnetuses. See on ka raamatu keskne lugu, aga kuna seda jutustab vanaks jäänud Iris, siis jookseb sisse ka tema nii-öelda tänapäev, vanaduse haprus ja lootusetus. Nagu ta ise ütleb, "mina seda ei palunud", et ta juba põhimõtteliselt elusast peast muutub olematuks, hääbub teiste jaoks, sest teda ei panda enam tähele ja teda pole enam vaja. 

Kolmas lugu on veel omakorda lugu loos, sest see on Laura postuumselt avaldatud romaan varjatud armastusest, kus salapärane mees räägib salapärasele naisele nende salajaste kokkusaamiste vältel ulmevaldkonda kuuluvat järjejuttu, kus muude tegelaste hulgas on ka pimedad palgamõrvarid. Või no üks neist, aga neid on tegelikult rohkem. 

Kõigele lisaks on siia-sinna vahele pikitud ajaleheväljavõtteid erinevatest kümnenditest, mis esitavad toimunud sündmustest kuivi fakte. Kui need ikka on päris faktid... 

Raamat algab üsna killustatult, tera ühest liinist, tera teisest. Loomulikult hakkavad need lood üsna pea omavahel haakima nagu pusletükid. Mingil hetkel seda Laura romaani lugedes hakkas mulle koitma, et see polegi lihtsalt romaan. Jõudsin korra isegi enda üle uhke olla, kuni mind tabas teadmine, et see oligi täpselt nii mõeldud ja ma pidingi täpselt siin sellest asjast aru saama, et raamatu edasised arengud jõuaksid ikka päriselt kohale. Ühesõnaga, tatsasin kenasti ja sõnakuulelikult Atwoodi lõa otsas täpselt sinna, kuhu tema oli plaaninud mind vedada. Et tekiks raamatukaant sulgedes siiski kerge raamatupohmell ja reaalne maailm viibiks hetkeks veel kusagil mujal, kuna mina ei saa sealt Kanadast veel nii kiiresti tulema. Ta suudab ikka kirjutada eriti neid raamatute viimaseid kolmandikke nii, nagu ta ise on noortele kirjanikele soovitanud: "Hold my attention!" 

Muidugi teeb selle raamatu taustal mind üsna õnnelikuks see, et olen oma elu saanud elada nii, nagu mina olen seda ise tahtnud. Iris ja Laura ei saanud. Ja kuigi Iris ise oma pealesunnitud abielus ütleb, et pool elu on parem kui mitte midagi, siis meie emantsipeerunud ühiskonnas tundub tema elu ikka üsna traagiline, kusjuures Atwoodi üsna kasinad ja ülesvuhvimata kirjeldused sellest, mis Irise abielus toimub, teevad kogu asja veel õõvastavamaks. Laura elust rääkimata.

Ah, teate, lugege ise. Sest kvaliteetraamatuid tuleb lugeda ja Atwood oma metafooride, võrdluste ja mõtisklevate tõdemustega on ikkagi pärl odavate helmeste seas. 

David Weiss "Alasti tulin ma"

Kuna ma olen viimaste aastate jooksul kergelt kunsti suhtes huvi tundma hakanud ja selles natuke Prantsusmaa poole kaldu olnud, siis pole miskit imet ka selles, et ma võtsin ette Auguste Rodini kopsaka elulooraamatu. 

Alustuseks ei saa ma üle ega ümber sellest, et seda oli keeleliselt ülimõnus lugeda. See pole küll muidugi mingi imeasi, sest kaheksakümnendate tõlked on valdavas enamuses ikkagi väga palju kvaliteetsemad kui praegune keskmine. Aga Eha Vasara on oma tõlke eest ikkagi suurt aplausi väärt. 

No kes meist siis Rodini "Mõtlejat" ei tea. See on selline "Mona Lisa" kaliibriga teos, et võib vabalt ka nalja teha, kõik saavad aru (no näiteks kui võtta poos sisse ja öelda: "Mõtleja," siis vahetada põlve ja küünarnukki ja öelda: "Teisitimõtleja" jne). 

Aga nagu paljudel kunstnikel, nii ei läinud ka Rodinil väga kaua kõige paremini. Juhtumisi lugesin just Eesti ajakirjanduses artiklit sellest, et kunstieriala lõpetanud inimestest väga suur hulk elab alla vaesuspiiri või selle vahetus ümbruses. Ka Rodin sündis õnnetuseks perre, kus väga tugevat finantsseljatagust polnud, pealegi ei toetanud ta isa poja kunstipüüdlusi üldse, olgugi et eeldused oleks pidanud ka pimedale selged olema. Sellegipoolest sai Auguste'ist see rähnipoeg, kelle veri ikkagi puu otsa ajas ja kunsti õppima tema läks. 

Ei tulnud ka läbimurdmine kergelt - nagu ei tulnud see kergelt ühelegi Prantsuse kunstnikule, kes ei tahtnud teha enam klassikalist "ühtemoodi" kunsti, vaid kes julgesid näha ja kujutada teisiti. Alles selle 700-leheküljelise raamatu umbes 500. lehekülje paiku hakkas vaikselt looma, kusjuures Rodini tähelend oli ka ehtne näide sellest, kui vajalikud on siiski paraku kontaktid kõrgematel kohtadel. Aga siis muidugi läks ka lennuga kõrgustesse. 

No ja need naised, need naised, need kunstnikud ja naised... Sellest vaatenurgast - andke nüüd mulle kõik kunstisõbrad andeks - oli Rodin ikka suht siga. :) Loksutada kahte naist läbi elu, kumbagi tegelikult arvestamata, kummalegi tõotusi andmata (okei, enne surma jõudis ikka oma Roosikese ära kosida), selgitusi pakkumata, pojast peaaegu hoolimata. Mis armastus see küll peab olema, mille nimel naised on nõus ära kannatama selle, et neid niimoodi koheldakse? (Poeg ei kannatanudki. Ega peale joodiku sealt muud erksat ei tulnud. Tõele au andes oli temaga veel keerulisem teema kui naistega.) Aga muidugi selge on see, et mina ei ole kohe kindlasti prantslanna, nendel jookseb mingi teistmoodi veri soontes ilmselt, kui romantikast rääkida. 

Veel üks teema - see, kui tohutut aega võtsid kõik Rodini skulptuurid. See oleks olnud okei, kui ta poleks neid pidevalt palju kiiremini teha lubanud, kui välja kukkus. Kahest aastast sai mängulise kergusega kakskümmend (väga umbes öeldud), nii et mina annan peale naiste andeks ka kõigile Rodini tööde tellijatele, kelle ta suhteliselt hulluks ajas. ;) 

Mulle meeldis, kuidas raamat oli kirjutatud. See pole küll päris dokumentaalkirjandus, nii et mingisuguseid poeetilisi liialdusi siin või seal kindlasti peab ju olema, kuid kahtlemata andis see kopsakas tükk väga hea ülevaate Rodini elust, kannatustest ja lõpuks ka edust. Ja kohe kindlasti ka tema loomingust. Mina pean küll tunnistama, et täpselt nii suur kunstivõhik olen ma küll, et peale nime ja "Mõtleja" ma Rodinist suurt ei teadnud. Aga jõudsin järeldusele, et just tema võitlus realismi eest, kaasa arvatud eluaegne pühendumus inimkeha tundma õppimisele, et seda näidata nii, nagu see päriselt on, väärib ikkagi üsna sügavat kummardust. Rodinil on ju tõesti imeilusaid skulptuure, nagu "Igavene kevad" või "Suudlus". Huvitavad olid ka Hugo ja Balzaci skulptuuride saamislood.

Kindlasti jääb "Alasti tulin ma" minu raamaturiiulisse statsionaarselt, mingisse müüki või vahetusse see ei lähe. Ta on osutunud selle vääriliseks. 

"Mõtleja" 

"Igavene kevad"

"Suudlus"

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnneks selles raamatus seda häda polnud. 

Kaanel on öeldud, et "juhukohtumisest hakkab hargnema ettenägematu valede ja pettuste võrk." Tegelikult tahaksin ma sellele natuke vastu vaielda, sest juhukohtumine oli see ainult ühest küljest vaadatuna. Küll aga oli valede ja pettuste võrgustik üles ehitatud päris viisakalt ja usutavalt. Kirjanik söötis seda lugejale ette täitsa õigete dooside kaupa, et jõuaksid ühe asja ilusti ära seedida, enne kui järgmine tuleb. Ja kui mul ka ühe koha peal tekkis mõte, et nüüd keeras küll üle võlli, sest selline kokkusattumus tundub natuke liiga deus ex machina, siis üsna varsti selgus, et see polnudki üldse kokkusattumus. 

Ma ei saa küll kahjuks sisust väga palju kirjutada, see läheks vist algusest peale üheks suureks spoileriks, aga temaatika vaagib nn "katkisi" inimesi, kelle moraalne kompass on mingi magnetiga väga kiiva aetud ja keda psühholoogiliselt tark kurjategija oskab tõelist Stockholmi sündroomi tundma panna. Ja no loomulikult võib ju ka päriselus ükskõik mis hetkel selguda, et sa võid ju mõelda, et sa tunned oma lähedasi ja sõpru, aga... 

Kirjutatud on see hästi lihtsas keeles, ilma keerutamata ja ilma ka liigset psühholoogiat ajamata. Minu meelest ongi see sellelaadsete põnevike juures üks suurimaid plusspunkte - lakooniline kirjeldus. See on tegelikult ju potentsiaalselt palju kõhedam kui välja kirjutamine, misasi see nüüd täpselt on, mida me kõik peaksime kartma. Mõtleme vanadele õudusfilmidele, mis on pigem koomilised. Ja raamatus oleks see lihtsalt lapsik. Nii et ma ei imesta küll, et Ungeri teoseid on tõlgitud 28 keelde. 

Tõlkija Marianne Otsa ja toimetaja Veste Roosaart tahan ka tänada, sest tõepoolest oli väga mõnus ja ladus lugemine. Minu maailma see küll ei raputanud, aga ajaviitelugemiseks oli tore küllalt.