pühapäev, 21. november 2021

Malala Yousafzai "I am Malala"

Nagu paljude raamatutega juhtub, oli juba ammu mõttelises ootenimekirjas. Ja pärast Raamatuvahetusest soetamist veel jupp aega füüsilises ootenimekirjas. 


Ma arvan, et suurem jagu mingigi silmaringiga inimesi on Malala nime kuulnud, kahte kaadrit telekast näinud ja ehk isegi teavad kõige olulisemat fakti, et Taliban tulistas teda näkku. Ja ka seda, et ta sai Nobeli rahupreemia ühe teise laste õiguste eest võitlejaga kahasse. Nüüd oligi huvitav nii-öelda kogu pilt silme alla saada. Või no Malala ja tema pere pilgu läbi vähemasti. 


Ega meie siin rahulikus maailma otsas ei oskagi vist kuidagi ette kujutada, kuidas üldse võib olla elu riigis, kus mitte kunagi ei oska aimata, mida homne päev toob ja kus sinu pealtnäha kõige suurem takistus on see, et sa kogemata tüdrukuks sündisid. Meie lapsed nurisevad hommikul, sest nad ei taha üles tõusta ja kooli minna, et õppida aineid, mis neid ei huvita – samas kui pool maailma annaks selle võimaluse eest ükskõik mida. Aga kui sinult võetakse võimalus koolis käia... Mis koolis, sa ei või tänavalegi minna, ilma et sul meessoost sugulane saatjaks kaasas oleks – no ei jõua ajudesse. Seda pole võimalik lõpuni mõista. Pealekauba on see veel maailm, kus tekib sõjaseisukord ja siis pole enam tõesti miski kindel. Imeilusast orust on saanud koleduste tannermaa.


Malala tulistamine toimus tegelikult näiliselt turvalisel ajal, mil sõjaseisukord oli lõpetatud ja Talibanilt võim tagasi võetud. Aga see juhtus ja 15-aastast tüdrukut niisama lihtsalt tulistatigi. Näkku. Koolibussis. Õnneks oli ta juba selleks ajaks tänu oma kampaaniale ja kõnedele väga tuntud, nii et Pakistani võimud ja ka välisriigid tegid kõik, et teda päästa. Lõpuks transporditi ta Araabia Ühendemiraatide luksuslennukiga Birminghami, kus talle veel mitu operatsiooni tehti ja taastati nii palju, kui taastada andis. Vasak näopool ei taastunudki täielikult, aga suuresti siiski. Ja vasakusse kõrva paigaldati implantaat. Perekond elab praegu Birminghamis, aga Malala pole siiski kaotanud unistust ühel päeval Pakistani tagasi minna.  


Kui nüüd korraks meenutada, et mul on siin nagu raamatublogi, siis kirjandusliku šedöövrina seda muidugi lugeda ei saa. See on pigem siiski dokumentaalkirjandus. Natuke häirisid aeg-ajalt mingid sissevisatud laused, millel ei olnud mitte midagi pistmist käesoleva teemaga. Neid polnud ka mingil moel ülejäänud jutuga seostatud, nii et tundusid täiesti kohatud. Nii et raamatuna nii ja naa, aga dokumentaalina loomulikult väga vajalik. 




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Gabriel García Márquez "Augustis kohtume"

Varraku märtsiraamat.  Gabriel García Márquez on ilmselgelt kõige tuntum selle poolest, et kirjutas raamatu "Sada aastat üksildust"...