Kuna ma olen viimaste aastate jooksul kergelt kunsti suhtes huvi tundma hakanud ja selles natuke Prantsusmaa poole kaldu olnud, siis pole miskit imet ka selles, et ma võtsin ette Auguste Rodini kopsaka elulooraamatu.
Alustuseks ei saa ma üle ega ümber sellest, et seda oli keeleliselt ülimõnus lugeda. See pole küll muidugi mingi imeasi, sest kaheksakümnendate tõlked on valdavas enamuses ikkagi väga palju kvaliteetsemad kui praegune keskmine. Aga Eha Vasara on oma tõlke eest ikkagi suurt aplausi väärt.
No kes meist siis Rodini "Mõtlejat" ei tea. See on selline "Mona Lisa" kaliibriga teos, et võib vabalt ka nalja teha, kõik saavad aru (no näiteks kui võtta poos sisse ja öelda: "Mõtleja," siis vahetada põlve ja küünarnukki ja öelda: "Teisitimõtleja" jne).
Aga nagu paljudel kunstnikel, nii ei läinud ka Rodinil väga kaua kõige paremini. Juhtumisi lugesin just Eesti ajakirjanduses artiklit sellest, et kunstieriala lõpetanud inimestest väga suur hulk elab alla vaesuspiiri või selle vahetus ümbruses. Ka Rodin sündis õnnetuseks perre, kus väga tugevat finantsseljatagust polnud, pealegi ei toetanud ta isa poja kunstipüüdlusi üldse, olgugi et eeldused oleks pidanud ka pimedale selged olema. Sellegipoolest sai Auguste'ist see rähnipoeg, kelle veri ikkagi puu otsa ajas ja kunsti õppima tema läks.
Ei tulnud ka läbimurdmine kergelt - nagu ei tulnud see kergelt ühelegi Prantsuse kunstnikule, kes ei tahtnud teha enam klassikalist "ühtemoodi" kunsti, vaid kes julgesid näha ja kujutada teisiti. Alles selle 700-leheküljelise raamatu umbes 500. lehekülje paiku hakkas vaikselt looma, kusjuures Rodini tähelend oli ka ehtne näide sellest, kui vajalikud on siiski paraku kontaktid kõrgematel kohtadel. Aga siis muidugi läks ka lennuga kõrgustesse.
No ja need naised, need naised, need kunstnikud ja naised... Sellest vaatenurgast - andke nüüd mulle kõik kunstisõbrad andeks - oli Rodin ikka suht siga. :) Loksutada kahte naist läbi elu, kumbagi tegelikult arvestamata, kummalegi tõotusi andmata (okei, enne surma jõudis ikka oma Roosikese ära kosida), selgitusi pakkumata, pojast peaaegu hoolimata. Mis armastus see küll peab olema, mille nimel naised on nõus ära kannatama selle, et neid niimoodi koheldakse? (Poeg ei kannatanudki. Ega peale joodiku sealt muud erksat ei tulnud. Tõele au andes oli temaga veel keerulisem teema kui naistega.) Aga muidugi selge on see, et mina ei ole kohe kindlasti prantslanna, nendel jookseb mingi teistmoodi veri soontes ilmselt, kui romantikast rääkida.
Veel üks teema - see, kui tohutut aega võtsid kõik Rodini skulptuurid. See oleks olnud okei, kui ta poleks neid pidevalt palju kiiremini teha lubanud, kui välja kukkus. Kahest aastast sai mängulise kergusega kakskümmend (väga umbes öeldud), nii et mina annan peale naiste andeks ka kõigile Rodini tööde tellijatele, kelle ta suhteliselt hulluks ajas. ;)
Mulle meeldis, kuidas raamat oli kirjutatud. See pole küll päris dokumentaalkirjandus, nii et mingisuguseid poeetilisi liialdusi siin või seal kindlasti peab ju olema, kuid kahtlemata andis see kopsakas tükk väga hea ülevaate Rodini elust, kannatustest ja lõpuks ka edust. Ja kohe kindlasti ka tema loomingust. Mina pean küll tunnistama, et täpselt nii suur kunstivõhik olen ma küll, et peale nime ja "Mõtleja" ma Rodinist suurt ei teadnud. Aga jõudsin järeldusele, et just tema võitlus realismi eest, kaasa arvatud eluaegne pühendumus inimkeha tundma õppimisele, et seda näidata nii, nagu see päriselt on, väärib ikkagi üsna sügavat kummardust. Rodinil on ju tõesti imeilusaid skulptuure, nagu "Igavene kevad" või "Suudlus". Huvitavad olid ka Hugo ja Balzaci skulptuuride saamislood.
Kindlasti jääb "Alasti tulin ma" minu raamaturiiulisse statsionaarselt, mingisse müüki või vahetusse see ei lähe. Ta on osutunud selle vääriliseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar