A. J. Finn "Naine aknal"

Ma olen ikka nii mõjutatav. Kõik loevad ja siis mina pean ka kohe.

Seda raamatut on võrreldud Hitchcockiga, kuigi enamasti lisatakse, et ei, ta pole ikka nagu Hitchcocki "Tagaaknal", kuigi teatud sarnasusi on. Mina seda tagaakna-lugu näinud ei ole, nii et see mind ei seganud.

Agorafoobiline keskealine naisterahvas ei ole juba 10 kuud väljas käinud. Ta viidab aega sellega, et jälgib ja pildistab naabreid. Ükskord näeb ta uute naabrite aknas midagi, mis näeb välja nagu mõrv. Politsei tuleb ja hakkab asja uurima. Aga kas ta ikka sai asjast õigesti aru? Äkki ei saanud? Või siis ikkagi sai?

Üldiselt oli parem raamat, kui ma oleksin tahtnud seda endale tunnistada. Mul nimelt tekib selliste suurte hittidega alati selline äraspidine efekt, et kui nii suurtele massidele nii hirmsasti meeldib, siis ei tea, kas ikka on päriselt hea raamat. :P

Agorafoobia on muidugi tänuväärne kõrvalekalle, selle pealt annab kirjutada. Õnneks ei pakkunud autor väga sellega ka üle. Rääkimata sellest, et üllatusi ja pöördeid jagus taas lõpuni välja, kuigi alguses tundus, et noh, ma ju täitsa tean, kuidas see lugu läheb.

Nii et tõesti – söön oma sõnu ja tunnistan, et täitsa üle keskmise, nitševoo.

Ahaa, ja väike learning moment kallitele lugejatele – A. J. Finn on tegelikult Daniel Mallory. :P

Camilla Läckberg "The Drowning" (Fjällbacka #6) ja "The Lost Boy" (Fjällbacka #7)

Kuna ma olen oma blogimisega järjekordselt kuulõpujänni jäänud, siis ma panen need nüüd siia ühte patta. Ja kuna ma olen aru saanud, et ma olen kogemata nüüd raamatukubjas Piretist selle seeriaga mööda tuhistanud, siis ma kõnnin ka suht õrnal jääl, ei  tohi väga palju ära anda jne. Kuigi et ma nagunii üritan alati vähemalt krimilugudega olla võimalikult vähe äraandlik.

Mis puudutab Erica ja Patriku peret, siis see aiva kasvab. Teine rasedus (õega samaaegselt), teine sünnitus, ja hoi-hoi, kaksikud. 😊  Aga eks kirjanik teab – roosamanna tüütab lugejat varsti ära, nii et seitsmendas raamatus läheb taustalugu ikka kurvaks ka. Lapse kaotus (lugege ise, kellel), õdede omavahelised suhted kannatavad seoses sellega jne jne. Kõike on. Võibolla tundub, et isegi liiga palju – mingil hetkel tundub, et kuule, aitab nüüd küll, inimese elu ei saa ikka nüüd NII hull seebiooper ka olla.

Õigupoolest ma peangi tunnistama, et see seitsmes osa meeldis mulle siiani küll kõige vähem nendest lugudest. Võibolla oli selles osalt süüdi minu jaoks üle pingutatud peredramaatikas. Ja osalt kindlasti ka lugu ise – ma ei ole selline paranähtuste sõber, kes tõmbaks ennast väga positiivselt käima, kui mingid surnud kellelgi külas käivad jne jne. Ma lootsin lõpuni välja, et ratsionalism jääb peale ja kuskilt tuleb ära see Christie raamatute müstilisusse kalduvate lugude täiesti ilmalike põhjustega selgitatav lahendus. Aga ei tulnud, ja eks see ole maitseasi, aga minu puhul jäi see ikkagi miinuseks. Nii et kui kuues raamat oli oma tuntud headuses ning üdini loogiline, siis viimases minu meelest kannatas ka lugu ise.

Ja kui müstikustesse (Muinas-Julle ütleks, et müftikufteffe) kaldumine on maitseasi, siis tegelikult hakkasid ka mingid ideekordused sisse käima. Ühel hetkel ütlesin valjusti, et kuule Camilla, see meil juba oli ju alles eelmises raamatus. 😊 Ja kohe meenus ka hiljuti nähtud intervjuu proua Bouquet’ osatäitjaga, kes ütles, et ta lõpetas selle sarja tootmise siis ära, kui talle hakkas tunduma, et stsenaristil said ideed otsa ja mingid asjad läksid kordusesse.

Ma tõesti väga loodan, et see oli Läckbergil mingi hetkeline nõrkus ja edasised raamatud on jälle väheke tummisemad. 

Kuues raamat sai nüüd küll teenimatult vähe tähelepanu, aga las ma siis ütlen niipalju, et kuues oli tõesti hea. :D

Åsa Larsson "Päikesetorm"

Kunagi soetasin selle raamatu Varraku allahinnatud raamatute hulgast. Ma seal ikka mingeid sisukirjeldusi lugesin, päris huupi ei pannud, aga ega ma sellist kirjanikku isegi kuulnud varem küll ei olnud.

Noh, ja kui ma olin "Päikesetormi" läbi lugenud ja võtsin taas käsile järjekordse Läckbergi (millest tuleb juttu järgmises blogiartiklis), siis arvake te ainult, mis raamatut seal peategelane ka luges? Õige-õige. Larssoni "Päikesetormi". :D

Ja järgmisel päeval levitati ka minu Facebooki-seinale mingi suvaline video, kus video sisukirjeldus oli rootsikeelne ja aru ma sellest ei saanud, aga ka selles jooksis läbi Åsa Larssoni nimi.

Ühesõnaga, nüüd mul on see kirjanik kohe hästi selge.

But I digress. Raamatu juurde. Iseenesest suhteliselt tüüpiline Skandinaavia krimipõnevik. Rikka vabakoguduse pastor leitakse surnult ning tema õde satub politsei peamisesse huviorbiiti. Õde pöördub endisaegse sõbranna poole – sõbranna on hariduselt jurist, kuid mitte krimivaldkonnas tegev. Sellegipoolest läheb ta loomulikult appi, loomulikult tekivad sekeldused, loomulikult ei ole õde milleski süüdi ja loomulikult on see ikka pigem advokaat, kes roima lõpuks lahendab, mitte politsei. Kuigi peab küll ütlema, et politsei ei ole seal ka liiga loll, nagu vahel võib mõnes raamatus juhtuda. 😊

Kui ma nüüd peatun ja mõtlen, kuidas raamat mulle siis ka meeldis, siis noh, kindlasti üle keskmise. Lugu oli põnev, taustalugu kandis ka, aga võibolla see ei olnud siiski liiga eriline. Larssoni enda nimi on mulle nüüd teisejärgulistel kaalutlustel selgeks saanud, aga raamat ise ei ole küll selline, mida kaks aastat hiljem meenutad, et "oli see vast raamat". Just täna libistasin pilgu üle oma raamaturiiuli libiseda ja vaatasin, mis mulje erinevad raamatud mulle ka jätnud on. Mul on seal riiulis väga palju head kraami, nii mõnelgi puhul mõtlesin, et vot see oli ikka vingelt hea. Larsson ei ole selline vingelt hea, aga ajaviiteks sobib küll hästi ja kindlasti mingit erilist kriitikat ka ei taha teha.

Harju keskmine krimka niisiis. 

Arthur Conan Doyle "Baskerville’ide koer"

Kas saab olla rohkem klassika? 

"Baskerville’ide koer" oli sellekuine RR krimiklubi raamat. Ma pean alustuseks kohe ütlema, et see on ERITI mõnusas väikeses (kuid mitte liiga väikeses!) formaadis ning ülisoliidse värvigammaga. Mõnda raamatut on kohe hea käes hoida. Kuna ta on pisem, on ta see-eest pisut pontsakam ka. Ja šrift on mõnus. Kõigele lisaks sobis sinna just värvi ja üldise väljanägemise poolest RR esimese klubiraamatuga kaasa tulnud nahkne järjehoidja.

Ma olen nii pinnapealne! 😊

Aga kes meist ei teaks Baskerville’ide needuse ja õudse fosforikoera lugu, suurem jagu minuvanuseid on ka filmi näinud. Ega ma tegelikult loost kui sellisest muud ei mäletanudki, kui et seal oli see õudne fosforselt (on see üldse sõna?) hiilgav koervasikas, kes üle nõmme kappas. Muideks, kas teie kõik teadsite, et see Baskerville’ide õuduste nõmm venelaste filmist asub Ristil? Seesama raba, mis Tallinnasse sõites paremat kätt jääb. Iga kord, kui Tallinnasse lähen või sealt tulen, mõtlen selle peale…

Sisust on raske rääkida, sest nagunii kõik kas teavad juba niigi või siis äkki tahavad veel lugeda, nii et ma väga spoilereid oma blogisse sisse kirjutada ei taha, aga ma ütlen küll, et igav ei hakanud kordagi. Tunnistan ausalt – huvitavam kui see inspektor Banksi raamat. Küll ikka vanasti osati ka häid põnevikke kirjutada, samamoodi oli ju ka Wilkinsi "Kuukivi" tõesti väga põnev.

Ainus asi, mis mulle pea kohale väikese küsimärgi tekitas, oli tõlkija otsus Sherlock Holmesi ja dr Watsoni omavahelised kõnelused sina-vormi tõlkida. Eks see ole alati muidugi filosoofiline küsimus, inglise keeles ju sellist vahet nii või teisiti ei tehta, aga mulle on kuidagi tõlketraditsioonis silma jäänud, et selleaegsed härrasmehed on eesti keeles ikka pigem teietama pandud. Hoolimata oma lähedasest suhtest ei tundu nad mulle ka sinatamiseks muidu piisavalt familiaarsed.

Aga muidu ikka väga nauditav lugemine. Klassika ei ole asjatult klassika. Ka naiivsusest ei jäänud kusagil muljet, nii et au ja kiitus Conan Doyle’ile.

Ja midagi hingele ka: muusikaline uvertüür

Peter Robinson "Revolutsiooni lapsed"

Kuna tegemist on meile kõigile tuntud inspektor Banksi lugudega, siis ei saanud üle ega ümber Stephen Tompkinsoni kujulisest Banksist. Ja siis tuli meelde ka Annie kuju, ja siis tuli meelde see, et ka meie oma Kersti Kreismann on Banksis mänginud ja kuidas Tompkinson käis Tallinnas ja Anna Gavronski temaga Tallinna vanalinnas "Pealtnägijale" intervjuu tegi.

No ühesõnaga. Ei saa sellist asja tabula rasana lugeda. Mõnes mõttes on lihtsam, kui inspektori tegelaskuju oma loomusega on teada. Ja ta on ju üsna sümpaatne härra, kui nii võtta.

Sedakorda on kahtlastel asjaoludel kõrgelt sillalt üle piirde kas kukkunud või lükatud endine ülikooli õppejõud, kes on mõne aasta eest ülikoolist ahistamissüüdistusega lahti lastud ning kes ilmselt kasutab narkootikume ja üleüldse jätab pigem eluheidiku mulje. No ja siis nad kaevavad ja tassivad ja loomulikult peab lugu lahenema ka. Pahad paljastatakse jne.

Ma ei ütleks, et see mingi tohutu kriminaalkirjanduse šedööver oleks, aga halb ka mitte. Kannatab korralikult lugeda ja oli huvitav ka. Selline harju keskmine, ei üles ega alla. Kellele Banksi lood telekas või raamatutes ennegi meeldinud on, sellele läheb peale kindlasti. Lõpuni punnitama ei pidanud, aga kui pidi raamatu käest ära panema, siis kripeldama ka ei jäänud.

Ruth Ware "Valetamise mäng"

Facebooki lugemisväljakutse grupis on üks teema, mille jaoks ma seda raamatut üldse lugema hakkasin - "anna autorile uus võimalus". :D

No ei meeldinud mulle see kümnenda kajuti naise raamat. See oli nii ebausutavate liinidega ja kuidagi all over the place, otsad ei jooksnud kokku, mingid liinid olid täitsa mõttetud ja nii edasi. Eks ma siin ka juba olen korra seda kirunud. Aga ma ikka mõtlesin, et kui kõik muudkui kiidavad ja kiidavad, siis okei, ma annan talle ka uue võimaluse.

Põhimõtteliselt hästi tegin. "Valetamise mäng" oli hoopis teist masti raamat, üldse mitte mingi keskpärane krimka.

Neli sõbrannat – jälle internaatkooli ajast – on omavahel teinud pakti, et kui neil üksteist mingil kriisihetkel vaja on, siis saadetakse teistele sõnum "ma vajan teid" ja kõik reageerivad kohe, isegi kui mingit muud selgitust ei ole. Ja teine asi – nad on ka kooli ajal mänginud valetamise mängu, punktide peale – kes suudab kõige rohkem teisi ninapidi vedada. Asi algab väikestest süütutest valedest, aga elu ise veeretab nende teele selliseid asju, mida välja rääkida ei saa, aga endale hoida on väga raske.

Ja kuigi mängul on ranged reeglid ning üks neist ütleb, et ülejäänud kolmele mitte kunagi valetada ei tohi, siis kas nad on ikka kõik seda reeglit järginud või on nendel ka üksteise ees saladusi?  Ning mis saab siis, kui mineviku valed neid täiskasvanuna kätte saavad?

Vägisi tuleb meelde nõuanne "tõtt rääkida on palju kergem kui valetada, siis ei pea kogu aeg mõtlema, mida ma seekord rääkisin". Eks ka nende noorte naiste puhul on lugu põhimõtteliselt sama. Pani tahes-tahtmata mõtlema, kui palju kergem oleks olnud nende elu, kui palju vähem oleks olnud neil probleeme oma lähisuhetes jne jne.

Jah. See kõlbas lugeda küll. Ruth Ware on end minu silmis kuhjaga rehabiliteerinud ja ma võin täiesti vabalt teda lugeda veel.

Benjamin Alire Sáenz "Aristotle and Dante Discover the Secrets of the Universe"

Kui raamatukubjas saadab Hollandist raamatu, siis ei anna uudishimu asu – hoolimata sellest, et terve virn lugemata raamatuid niigi ees ootab – ja loed ikka teiste asjade vahele selle ära.

See on raamat, mis võiks väga ja väga hästi sobida lugemishuvilistele hilisteismelistele, ilmselt nendele ta mõeldud on ka. Aga see ei tähenda, et see minule ei sobinud. Mingid young adult raamatud on mulle meeldinud rohkem kui nn tõsine täisealiste kirjandus, nt "Süü on tähtedel" oli ikka väärtus omaette. Ka seesinane raamat on auhinnatud ja pärjatud mitmel korral, nii et kvaliteeti on. 

Kaks omaette hoidvat sõpradeta noormeest kohtuvad linna ujulas, üks pakub teisele, et hakkab talle ujumist õpetama, ja alguse saab väga lähedane sõprus. Nii lähedane, et nad on valmis üksteise nimel eluga riskima – ja noh, eks nad seda teevad ka. 

Lugesin mina ja mõtlesin, et ma arvasin ära, kuidas see lõpeb. Hakkas vaikselt sinnakanti kiskuma. Aga siis selgus, et mul oli ainult poolenisti õigus – ja see lisas autorile plusspunkte, sest mulle eriti mitte kuidagi ei meeldi, kui ma olen võimeline lõpu ära arvama. Sest et mis ma siis enam edasi üldse loen, eks. No ja siis jõudsin lõppu ja selgus, et läkski hoopis tegelikult nii, nagu ma alguses arvasin. :D

Ja nüüd ma ei teagi, kas ma arvasin selle asja ära või ei. Põhimõtteliselt nagu arvasin, aga autor suutis mind ikkagi vahepeal korralikult eksitada, nii et ikka vist jätan need plusspunktid talle. :P

Peategelane oli üsna kenasti lahti kirjutatud ja ilmselt oleks teismelistel seda ka sellepärast vaja lugeda, et ehk omaenda emotsioone paremini mõista - kui sa üldse aru ei saa, miks sul on sellised tunded nagu sul on, siis tegelikult on selleks ikkagi mingi põhjus kusagil sügaval südames. Ja kui sa juba aru saad, mis on see põhjus, siis on võimalik ka ebameeldivatest tunnetest vabaneda. Ma leian, et see on üsna tõsi. Teismeea tormilisus ei pea olema paratamatus. 

Ilmselt mu blogi lugejatel ei ole küll oma raamatukubjast, aga Kobost on seda raamatut ilmselt ikka saada, kui kedagi huvitab. Mina soovitan küll – kerge ja samas üldse mitte pinnapealne lugemine. Kujutan küll ette, et ma pakun seda ühele oma suure lugemusega õpilasele, kes nagunii juba inglise keeles loeb.

Siinkohal tahan edastada ka tänusõnad raamatukubjas Piretile. 😊

Katrin Pauts "Öömees"

Ühes mõttes on Kazuo Ishiguro ja Katrin Pauts minu blogis ühel pulgal – mõlemalt on see nüüd kolmas raamat.

Pautsi pole muidugi mõtet mitte mingil muul moel nobelistidega võrrelda, küll aga pean ma tunnistama, et Pautsil läheb ka järjest paremini – kindlasti on see kirjanduslikult kõige kobedam katsetus tema sulest. Maavillasust läheb järjest vähemaks ja ei tundugi enam nagu koolitüdruku kirjanduslik katsetus. Mart Juur muidugi oma Kirjandusministeeriumis kiitis veel Pautsi neljandat raamatut, "Hull hobune". Nojah, miks mitte. Harjutamine teebki ju meistriks.  

Seekord on tegevus kõrvalises maakohas, peamiseks tegevuspaigaks vana raudteesild, mis on tihedalt seotud vana õõvastava Öömehe-legendiga. Öömees käib ja viib inimesi metsa ära ja tagasi need sealt enam ei tule. Eks seal ole päriselt ka muidugi paar verdtarretavat lugu juhtunud, mõrv sealhulgas, ja on ju ka hulle, kes tahavad ise legendi elus hoida. Nii need inimesed surema hakkavad ka.

 Karakterilahendused on ka seekord kuidagi paremad ja rohkem välja kirjutatud kui Pautsil varem. Ühesõnaga – päris hea ajaviitekirjandus, kuigi mitte ka palju enamat.

Kazuo Ishiguro "Never Let Me Go" ("Ära lase mul minna")

Ishiguro on üks põhjus, miks mul nii kaua kirjutamisega aega läks – Ishiguro juba on selline, et seda tuleb aeglaselt lugeda ja siis natukene seedida. 

See oli minu kolmas Ishiguro-raamat ja ma pean küll ütlema, et kõik need kolm on olnud väga-väga erinevad raamatud.

"Never Let Me Go" algab nagu iga teine internaatkoolis elava tüdruku kirjeldus oma koolielust. Kuid ikka enam ja enam hakkab tulema vihjeid sellele, et see ikka päris nii tavaline internaatkool ei olegi. Ja aina selgemaks saab ka see, et see on ikka päris omamoodi kool ja et midagi väga veidrat on toimumas. Enne kui arugi saad, on lugeja lennutatud järjekordsesse düstoopilisse maailma, kus osadel inimestel ei olegi muud funktsiooni kui varuosade funktsioon.

"Never Let Me Go" on iseenesest laul, lauljaks Judy Bridgewater. Peategelane Kathy kuulab seda laulu ikka ja jälle. Nagu ka Maarja Kangro raamatut "Hüppa tulle" lugedes läksin nüüdki Youtube’i ja kontrollisin üle. Oli laul. Kuulasin. Päris hea laul. Ja laulu all esimene kommentaar "Hands up who is here because of Kazuo Ishiguro! " :D

Käpp läks püsti ka.

Mulle meeldivad düstoopilised romaanid – minu meelest peaks need tegema kohustuslikuks lugemiseks kõigile, kes meie riike ja rahvaid juhivad, sest need on toredasti hoiatavad näited, mis saab siis, kui… Peale selle on Ishigurost saanud üks mu lemmikuid jutuvestjaid. Ta tõesti punub oma lood kokku tihedalt ja sa satudki kuidagi otsapidi sinna juttu ise ka sisse ja mingil hetkel hakkab lugu nii häirima, et tahaks jubedalt välja. Siis enam ei saa. Tuleb juba lõpuni lugeda.

Nii et väga-väga hea raamat. Minu koduses raamatukogus on nüüd need kolm raamatut, mis ma pärast Kazuo Ishiguro Nobeli-preemiat endale soetasin, kõik ka läbi loetud. Kiidan heaks, aga soovitan siiski vaid nendele, kelle jaoks lugemine on midagi enamat kui pinnapealne meelelahutus. 

Dave Eggers "Ring"

Ilmselt nii mõnigi imestaks, et sa polegi veel seda lugenud? Ja filmi ka pole näinud??? (Film tuli välja paar aastat tagasi, produtsendiks Tom Hanks ja peaosas Emma Watson.) Aga ei olnudki ei lugenud ega filmi näinud.

Ma ei usu, et ma filmi vaatangi. See lugu on lihtsalt nii kohutavalt ÄRRITAV. Ma olin põhimõtteliselt esimese 50 leheküljega juba vihane ja see läks aina hullemaks. :D Mitte selle pärast, et raamat kehv oleks olnud, vaid selle pärast, mis seal juhtus.

Nendele minusugustele dinosaurustele, kes seda veel lugenud pole, paari sõnaga sisust. Lugu on omamoodi düstoopia sellest, mis võiks juhtuda, kui internet ja sotsiaalvõrgustikud äkki päriselt kohustuslikud oleksid, inimesed PEAKSID olema pidevalt netis, kõik andmed oleks kõigile kättesaadavad jne jne. Mõte oli alguses isegi põhjendatud, nn "for the greater good" – kuritegevus väheneks, tervisel hoitaks silma peal, inimesed saavad üksteise vastu huvi tunda ja ühendust pidada jne jne. Aga eks ole, igale mõtlevale inimesele on tänaseks päevaks juba ammu selge, et täielikul läbinähtavusel on privaatsuse ees ikka kõvasti miinuseid.

Me oleme ju ka tänapäeval netis olemas, meie kohta on põhimõtteliselt samad andmekogud (eriti Eestis – e-tervis, e-kool, e-riik, e-maksuamet jne jne), aga üldiselt on see ikka mõistuse piires need-to-know põhimõttel. Seal loos läks asi üle igasuguse piiri ja peategelane oli varmalt nõus igasuguse ajupesuga, mida see unelmate töökoht välja pakkus.

Ma mõtlesin raamatu algusest peale, et lõpus saab asi minna kahtpidi – kas peategelane Mae hakkab mõistuse häält kuulda võtma ja tuleb töölt ära või siis on ajupesu olnud nii edukas, et isegi kõik see, mis juhtub ta vanemate ja sõpradega, ei veena teda enam süsteemi ohtlikkuses ja selle kulissidetaguses ärakasutamises ja omakasus. Puhuks, kui keegi nüüd veel seda kunagi tulevikus lugeda tahab, ütlen ma lihtsalt, et raamatu lõpuga teenis autor minu käest korralikud plusspunktid.

Ühesõnaga, minu raamatukubjas Piret ennustas, et ma panen "Ringile" Goodreadsis 2-3 palli, aga vot nüüd läks viltu. Panen ikkagi neli, sest kogu see ajupesu tuli nii hästi esile ning kui düstoopia suudab luua nii palju ebamugavust, kui see tundub õudselt reaalne, siis võiks sellest isegi mingit kasu olla. Ja lõpp oli hea. Nii et ma panen siiski neli.