laupäev, 31. märts 2018

Ruth Ware "Valetamise mäng"


Facebooki lugemisväljakutse grupis on üks teema, mille jaoks ma seda raamatut üldse lugema hakkasin - "anna autorile uus võimalus". :D

No ei meeldinud mulle see kümnenda kajuti naise raamat. See oli nii ebausutavate liinidega ja kuidagi all over the place, otsad ei jooksnud kokku, mingid liinid olid täitsa mõttetud ja nii edasi. Eks ma siin ka juba olen korra seda kirunud. Aga ma ikka mõtlesin, et kui kõik muudkui kiidavad ja kiidavad, siis okei, ma annan talle ka uue võimaluse.

Põhimõtteliselt hästi tegin. "Valetamise mäng" oli hoopis teist masti raamat, üldse mitte mingi keskpärane krimka.

Neli sõbrannat – jälle internaatkooli ajast – on omavahel teinud pakti, et kui neil üksteist mingil kriisihetkel vaja on, siis saadetakse teistele sõnum "ma vajan teid" ja kõik reageerivad kohe, isegi kui mingit muud selgitust ei ole. Ja teine asi – nad on ka kooli ajal mänginud valetamise mängu, punktide peale – kes suudab kõige rohkem teisi ninapidi vedada. Asi algab väikestest süütutest valedest, aga elu ise veeretab nende teele selliseid asju, mida välja rääkida ei saa, aga endale hoida on väga raske.

Ja kuigi mängul on ranged reeglid ning üks neist ütleb, et ülejäänud kolmele mitte kunagi valetada ei tohi, siis kas nad on ikka kõik seda reeglit järginud või on nendel ka üksteise ees saladusi?  Ning mis saab siis, kui mineviku valed neid täiskasvanuna kätte saavad?

Vägisi tuleb meelde nõuanne "tõtt rääkida on palju kergem kui valetada, siis ei pea kogu aeg mõtlema, mida ma seekord rääkisin". Eks ka nende noorte naiste puhul on lugu põhimõtteliselt sama. Pani tahes-tahtmata mõtlema, kui palju kergem oleks olnud nende elu, kui palju vähem oleks olnud neil probleeme oma lähisuhetes jne jne.

Jah. See kõlbas lugeda küll. Ruth Ware on end minu silmis kuhjaga rehabiliteerinud ja ma võin täiesti vabalt teda lugeda veel.



Carlos Fuentes "Inezi vaist"

FB lugemisväljakutsega olen ma nüüd ametlikult ühel pool. Saan edaspidi lugeda ainult seda, mida ise tahan. Hõissa! Omast kohast on sellis...