Kunagi soetasin selle raamatu Varraku allahinnatud raamatute
hulgast. Ma seal ikka mingeid sisukirjeldusi lugesin, päris huupi ei pannud, aga
ega ma sellist kirjanikku isegi kuulnud varem küll ei olnud.
Noh, ja kui ma olin "Päikesetormi"
läbi lugenud ja võtsin taas käsile järjekordse Läckbergi (millest tuleb juttu järgmises
blogiartiklis), siis arvake te ainult, mis raamatut seal peategelane ka luges?
Õige-õige. Larssoni "Päikesetormi". :D
Ja järgmisel päeval levitati ka
minu Facebooki-seinale mingi suvaline video, kus video sisukirjeldus oli
rootsikeelne ja aru ma sellest ei saanud, aga ka selles jooksis läbi Åsa
Larssoni nimi.
Ühesõnaga, nüüd mul on see
kirjanik kohe hästi selge.
But I digress. Raamatu juurde. Iseenesest
suhteliselt tüüpiline Skandinaavia krimipõnevik. Rikka vabakoguduse pastor
leitakse surnult ning tema õde satub politsei peamisesse huviorbiiti. Õde pöördub
endisaegse sõbranna poole – sõbranna on hariduselt jurist, kuid mitte
krimivaldkonnas tegev. Sellegipoolest läheb ta loomulikult appi, loomulikult
tekivad sekeldused, loomulikult ei ole õde milleski süüdi ja loomulikult on see
ikka pigem advokaat, kes roima lõpuks lahendab, mitte politsei. Kuigi peab küll
ütlema, et politsei ei ole seal ka liiga loll, nagu vahel võib mõnes raamatus
juhtuda. 😊
Kui ma nüüd peatun ja mõtlen, kuidas
raamat mulle siis ka meeldis, siis noh, kindlasti üle keskmise. Lugu oli põnev,
taustalugu kandis ka, aga võibolla see ei olnud siiski liiga eriline. Larssoni
enda nimi on mulle nüüd teisejärgulistel kaalutlustel selgeks saanud, aga
raamat ise ei ole küll selline, mida kaks aastat hiljem meenutad, et "oli
see vast raamat". Just täna libistasin pilgu üle oma raamaturiiuli libiseda
ja vaatasin, mis mulje erinevad raamatud mulle ka jätnud on. Mul on seal
riiulis väga palju head kraami, nii mõnelgi puhul mõtlesin, et vot see oli ikka
vingelt hea. Larsson ei ole selline vingelt hea, aga ajaviiteks sobib küll
hästi ja kindlasti mingit erilist kriitikat ka ei taha teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar