Ühes mõttes on Kazuo Ishiguro ja Katrin Pauts minu blogis
ühel pulgal – mõlemalt on see nüüd kolmas raamat.
Pautsi pole muidugi mõtet mitte mingil muul moel
nobelistidega võrrelda, küll aga pean ma tunnistama, et Pautsil läheb ka
järjest paremini – kindlasti on see kirjanduslikult kõige kobedam katsetus tema
sulest. Maavillasust läheb järjest vähemaks ja ei tundugi enam nagu koolitüdruku
kirjanduslik katsetus. Mart Juur muidugi oma Kirjandusministeeriumis kiitis
veel Pautsi neljandat raamatut, "Hull hobune". Nojah, miks mitte.
Harjutamine teebki ju meistriks.
Seekord on tegevus kõrvalises maakohas, peamiseks
tegevuspaigaks vana raudteesild, mis on tihedalt seotud vana õõvastava
Öömehe-legendiga. Öömees käib ja viib inimesi metsa ära ja tagasi need sealt
enam ei tule. Eks seal ole päriselt ka muidugi paar verdtarretavat lugu
juhtunud, mõrv sealhulgas, ja on ju ka hulle, kes tahavad ise legendi elus
hoida. Nii need inimesed surema hakkavad ka.
Karakterilahendused
on ka seekord kuidagi paremad ja rohkem välja kirjutatud kui Pautsil varem.
Ühesõnaga – päris hea ajaviitekirjandus, kuigi mitte ka palju enamat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar