Ishiguro on üks põhjus, miks mul nii kaua kirjutamisega aega
läks – Ishiguro juba on selline, et seda tuleb aeglaselt lugeda ja siis
natukene seedida.
"Never Let Me Go" algab nagu iga teine internaatkoolis
elava tüdruku kirjeldus oma koolielust. Kuid ikka enam ja enam hakkab tulema
vihjeid sellele, et see ikka päris nii tavaline internaatkool ei olegi. Ja aina
selgemaks saab ka see, et see on ikka päris omamoodi kool ja et midagi väga veidrat
on toimumas. Enne kui arugi saad, on lugeja lennutatud järjekordsesse
düstoopilisse maailma, kus osadel inimestel ei olegi muud funktsiooni kui
varuosade funktsioon.
"Never Let Me Go" on iseenesest laul, lauljaks Judy Bridgewater.
Peategelane Kathy kuulab seda laulu ikka ja jälle. Nagu ka Maarja Kangro
raamatut "Hüppa tulle" lugedes läksin nüüdki Youtube’i ja
kontrollisin üle. Oli laul. Kuulasin. Päris hea laul. Ja laulu all esimene
kommentaar "Hands up who is here because of Kazuo Ishiguro! " :D
Käpp läks püsti ka.
Mulle meeldivad düstoopilised romaanid – minu meelest peaks
need tegema kohustuslikuks lugemiseks kõigile, kes meie riike ja rahvaid
juhivad, sest need on toredasti hoiatavad näited, mis saab siis, kui… Peale
selle on Ishigurost saanud üks mu lemmikuid jutuvestjaid. Ta tõesti punub oma
lood kokku tihedalt ja sa satudki kuidagi otsapidi sinna juttu ise ka sisse ja
mingil hetkel hakkab lugu nii häirima, et tahaks jubedalt välja. Siis enam ei
saa. Tuleb juba lõpuni lugeda.
Nii et väga-väga hea raamat. Minu koduses raamatukogus on
nüüd need kolm raamatut, mis ma pärast Kazuo Ishiguro Nobeli-preemiat endale
soetasin, kõik ka läbi loetud. Kiidan heaks, aga soovitan siiski vaid nendele, kelle
jaoks lugemine on midagi enamat kui pinnapealne meelelahutus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar