Kuna mul see Storytel kord juba olemas on, siis ma võtan sellest praegu tasuta katseajal viimast, sest äkki ma siiski otsustan, et ma ei taha teda raha eest edasi pidada. Lugesin läbi veel kaks krimkat ja üksteise järel ma nendest nüüd räägingi.
Muidugi on alati riskantne lugeda selliseid krimilugusid, mis on mingi sarja esimeseks raamatuks. Rumala peaga astusin ma mõlema raamatuga sama reha otsa ja kardetu saigi tõeks – mõlemad olid täiesti roogitavad räimed, mis sageli osutub mõttelise lepingu mõttes siduvaks. Igaks juhuks lappisin teised sarja osad ka enda virtuaalsele äpiriiulile valmis...
Jussi Adler-Olsen, kellest ma midagi kuulnud ei olnud, esindab klassikalist nordic noir'i, mis mingist piirist või mingist kogusest edasi ei ole enam minusugusele päikeselise loomuga lugejale lõpuks enam tervislik. Kuid kui seda nii jaopärast pakutakse, siis ei saa kindlasti vaielda vastu sellele, et need on enamasti ikkagi väga põnevad ja panevad lehekülgi keerama. Nii ka see. Ma arvan, et kell oli umbes üks öösel, kui ma ta lõpuks loetud sain, aga kuidas ma ei saa siis nüüd enne magamaminekut teada, kuidas see lugu lõpeb ja kas jõutakse või ei jõuta või... Õnneks ei olnud vaja ka hommikul vara tõusta.
Nordic noir'i raamatud mängivad mingi omamoodi düstoopilise piiriga. Loed ja mõtled, et selliseid kohti ei saa ju olemas olla või et selliseid inimesi ei saa olemas olla, aga kui veidi edasi mõelda, siis muidugi on nii selliseid kohti kui ka selliseid inimesi. Õnneks on meid suuresti nende juhtumite üksikasjadest päästetud, sest meedia neid avaldama ei kipu, aga on ju olnud juhtumeid, kus leitakse äkki mitukümmend aastat kadunud olnud inimene, keda ongi reaalselt kuskil vangis hoitud ja seda mitte Hiltoni-väärilistes tingimustes, vaid kuskil kuudis või treileris vms. Ilmselt oli nende elu väga sarnane selle raamatu peategelase tingimustega (sõnasõnalise puuriga tegemist küll ei ole, aga ega palju ei puudu). Elu on vahem õudsemgi kui ükskõik milline põhjala tumekrimi (kas ma võin selle kirjandusliku termini nüüd patenteerida, kui ma selle ise välja mõtlesin?).
Mis sarja puutub, siis see on nn "Osakond Q" sari ja tegelased on komissaar Carl, kes on pärast traagilisi läbielamisi tööle naasnud, aga keda väga vanale kohale tagasi erinevatel põhjustel ei oodata ja talle tehakse väljapoole hästi kõlav "eriosakond", mis uurib lahendamata juhtumeid, aga tegelikkuses on tegemist akendeta keldrikorruse toaga ja ühe "assistendiks" määratud (loe: koristaja) immigrant Assadiga, kelle kohta ma pean kohe ütlema, et temast sai minu absoluutne lemmiktegelane ja Tiina Toomet on suutnud ta hea, kuid kohati võluvate lapsustega keelekasutuse väga lahedalt edasi anda. Ma kohe ootasin neid Assadi jutte, kusjuures üsna kohe ilmneb, et Assad on väga nutikas ja temast on kasu palju rohkemaks kui koristamiseks ja siirupitee keetmiseks.
Ega ma rohkem vist öelda ei saagi, kuna tegemist on ikkagi põnevikuga ja kuna need mingid stilistilised šedöövrid ei ole ja ei peagi olema, siis muust ka väga kirjutada pole. Aga tegemist on kindlasti väga loetava raamatuga. Lihtsalt arvestage, et võib-olla kirjutate ka alla järgmise seitsme osa lugejalepingule.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar