Koolilõpukink #4/5
No nii. Ma olen siin blogis muhekrimisid tutvustades päris mitu korda öelnud, et küll on tore, kui pinget on parasjagu, mitte üle võlli. Siin oli nüüd minu jaoks üle võlli. See omakorda ei tähenda, et see kuidagi kehva raamat oli. Ma olen lihtsalt ise selline inimene, kes pigem ei taha lugeda igasugu õudustest ja sarimõrvaritest, kellel ka tulevad kuidagi üle mõistuse "loomingulised" ideed. Lisaks on mul alates sellest, kui ise lapsed sain, nulltolerants lastega toimuvate õuduste vastu. Kahjuks ei saa eitada, et kõik need jubedused toimuvad, et kõike seda on maailmas liigagi palju. Aga ikkagi ei suuda ma ise selliseid raamatuid põnevusega lugeda või filme vaadata.
Kui röövitakse või tapetakse lapsi, mis on raamatus kandev teema, on juba minu jaoks sada häirekella helisemas. Lisaks sellele oli seal minu silmis isegi süžeed arvestades pisut liiga palju jõhkrust ja kontide murdumise praginat. Mulle ausalt jäi mõnes kohas täiesti arusaamatuks, mis kogu selle tooruse mõte oli, sest ma ei suutnud enda jaoks põhjendada, kuidas sellises asutuses selliseid asju juhtuda üldse lasta sai.
Küll aga pean ma tunnistama, et kui ma raamatuga juba päris lõpplahenduseni jõudsin, siis lahustusid nii mõnedki pea kohale kerkinud loogikaküsimärgid. Ja sellist pööret veel lõpus, nagu sealt tuli, poleks ma tõesti absoluutselt oodanud. Seega, kokkuvõttes jäime ikkagi plussi.
Mis mulle aga tõesti väga meeldis, oli raamatu lõpus olev tänuavalduste osa. Kuna ma Fitzekit varem lugenud polnud, siis oli see minu jaoks täiesti uus lahendus (kuigi mulle jäi vähemalt mulje, et tema puhul on see traditsiooniline): tänuavaldused olid mini-põneviku vormis. See oli lõbus ja kahtlemata geniaalne.
Ma usun, et "Kinnimõistetu" on raamat, mis läheb väga hästi peale näiteks Stephen Kingi või nordic noir'i austajatele. Mina ise jään pigem siiski oma liistude ehk muhekrimide juurde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar