Aastate viisi Tallinnas elades on võimalik unustada, kui hea su elu tegelikult on, kui enesestmõistetav sulle tundub, et sul on süüa ja kõik tuttavad mehed ei ole sõjas ja su vanaema on elus ja sa pole tegelikult pidanud elus tegema peaaegu mitte midagi, mida sa pole tahtnud. Kuidas on võimalik, et me argipäeval sellise õnne unustame?
Koolilõpukink #5/5
Inimesega võib vahel juhtuda nii, et kõik on justkui hästi, aga ühel hetkel leiad, et kui sa nüüd kohe õhuvahetust ei saa, siis sa plahvatad või katkeb midagi sinus lõplikult. Nagu autor ütleb: "Ma hakkasin kaotama tunnet, et maailm on imede ime." Kui selg on vastu seina, tuleb leida väljapääs. Sinna, kus on õhku. Eia Uus teadis täpselt, endalegi suureks üllatuseks, et see koht on Buenos Aires. See pani ta südame plõhkama (plahvamata ja õhkama samaaegselt).
Eks me ju kujutame kõik ette, et füüsiline õhk seal küll suurem asi ei ole. Nagu selgub, on Argentina iluoperatsioonide arvult esirinnas, ilmselt sellepärast, et saastatud õhk mängib oma rolli inimeste välimuse kiires vananemises. Samuti oleme kursis sellega, et Ladina-Ameerika pole vist kuskil mingi turvalisuse kants (Eia Uus oma sõnul "õnneks ei teadnud, kui ohtlik riik see on"). Kohale jõudes ongi kõik täiesti võõras, keelest ei saa aru, pole aimugi, kus raha vahetada ja kraanist tuleb mingit pruunikat vett. Aga üks ankur peab inimesel olema ja mis võiks üldse paremini ankurdada kui üks hea, mõnus, aurav tass üdini tuttavat kohvi! Kui see ankur on leitud, ükskõik kui veider ta sellepärast kohalikele mate-sõpradele ka ei tunduks, võib elu avatud silmadega vaadata.
Loomingulise inimesena on Eia jaoks kõik pisiasjad väärt märkamist. Kui ta sööb värvikat kohalikku salatit, tunneb ta "kõigi nende värvide maitset". Talle meeldib kohalik äärmiselt eklektiline arhitektuur. Ta hakkab kohalikul kirjandusfestivalil suhtlema literaatidega, kellest paar tükki saavad tema headeks sõpradeks ja kes teda veavad kohalikes kirjanike ja nende teostega seotud kohtades ringi ja õpetavad talle palju rohkem, kui ta muidu oleks avastada jõudnud. Nad küsivad küsimusi, mida keegi pole temalt varem küsinud (Miks sa oma meest armastad, kuidas sa kirjutad, kui kokaiini ei tarvita, mis su halvim mälestus on või mida sa kardad?) Ta saab teada, et tänaval otse pudelist veini juua mitte ainult ei tohi, vaid lausa peab. Ta näeb, kuidas metroos või poes annavad kõik muusikutele raha või ostavad nende käest pastakaid, mida nendel ilmselt vaja ei ole, kuna finantskriisis on paljud inimesed kõik kaotanud ja nüüd löövad kõik, kel vähegi võimalik, kaasa, et inimesi raskest ajast üle aidata. Ja kõigele lisaks on Buenos Aires koht, kus on maailmas kõige rohkem raamatupoode elanike kohta maailmas. Kuhu veel oleks üks kirjanik pidanud pagema?
Kuude möödudes jõuab Eia punkti, kuhu ta tahtiski jõuda. Tal on nüüd oma Buenos Aires, mis ei koosne mitte külastatud vaatamisväärsustest, vaid hetkedest. Ta teab, et tema Buenos Aires ei ole kõigi oma. Sellele kõigele lisab omamoodi võlu teadmine, et ta ei tule enam kunagi siia tagasi. Aga ta on õppinud, et "kui praegune tundub halb, ei tähenda see, et hiljem praegusele tagasi vaadates see ikka halb paistab". Ja lõppude lõpuks võiksime me kõik nõustuda tsitaadiga, mille ta oma eneseotsingute ajal lugedes raamatust leidis:
Sa oled raamatud, mida loed, filmid, mida vaatad, muusika, mida kuulad, inimesed, keda kohtad, ja unistused, mida unistad, ning vestlused, milles osaled. Sa oled see, mille nendest kaasa võtad. Sa oled ookeani hääl, sõõm värsket õhku, kõige heledam valgus ja kõige tumedam nurk. Sa oled kogum igast kogemusest, mis su elus on olnud. Sa oled iga päeva iga sekund.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar