kolmapäev, 17. jaanuar 2024

Juhan Viiding "Ma olin Jüri Üdi"

See tunne, et Sul hing on sees,
on inimesel ka.
On laule inimeste seas,
mis jäävad elama.

Sellega olen ma pidulikult lahti korkinud kolleegiväljakutse 2024. Sedakorda luuleraamatuga. 


Ma arvan, et kui minu elus ei oleks erinevaid lugemisega seotud väljakutseid, siis ei loeks ma luulet ilmselt üldse. Arglikult olen ma hakanud aga siiski varvast vette kastma, sest mind julgustas üks mulle suunatud kommentaar, mida ma olen siin blogiski korduvalt maninud: luule ja kunsti puhul pole põhiline see, kas sa saad sellest aru või mitte. Ta lihtsalt kas kõnetab või mitte. Neid luuletajaid, kes mind ühel või teisel puhul kõnetanud on, leidub küll: Leelo Tungal, Ellen Niit, Artur Alliksaar, Marie Under ja tegelikult on juba varemgi selles nimekirjas ehk isegi esikohal trooninud Juhan Viiding. Tema käib kindlasti südamest läbi. 


Alliksaar on veel värskelt meeles, nii et selle paralleeli ma ikka toon, et kuigi keelega hullavad mõlemad, siis niimoodi perutama nagu Alliksaar Viiding ei hakka. Aga skisofreenja, melanhoolja, epideemja, preemja-apfelsiini ja maanja krandioosa leiame me tema luuletustest küll. 


Lustimine lustimiseks, minu lemmikvärsid on siiski need, mis korraks pidurit tõmbavad ja lihtsalt sunnivad ennast veel kord üle lugema. Viidingu luule meenutab väga Robert Frosti – nii väga lihtsad read, aga puudutavad hinge, nii et soovid sellesse lihtsasse ja ilusasse hetke veidi kauemaks jääda. 


Võid sellest rääkida, mis madaldab su hinge,
võid välja öelda teised mõtted, need,
mis purustavad harjumuste ringe –
neid, mida ise enda ümber teed.

Ja sinu jutust otsitakse kõike, 
kuid ikka muud kui seda, mis seal sees. 
Oh taevas, hoia purunemast kõike,
mis sulle püha. Seda, mis on SEES. 


Lugesin ka paari arvustust ja mõtlesin, kas midagi saaks sealt tsiteerida või viidata, aga lõpuks lõin käega ja mõtlesin, et teen ikka ise. Aga ühe mõttega olin küll nõus, nimelt on selles kogus suhteliselt väheste lehekülgede kohta üsna korralik annus morbiidsust. Vahel on seda lihtsalt aimata (ja võib-olla ma loen seda välja sealt, kus seda polegi). 

Eluaastad astmetele laskund
aste astmelt külmem öine trepp
Üsna vaikselt jätan ennast üksi
üleöö on metsistumist karta


Aga vahel ka otsemini: 

Mu sees on surmav annus.
Ma olen ankru hiivand. 


Kuni selleni välja, et ta ütleb: "Väga, kõige rohkem kardan surma." 


See luulekogu anti välja aastal 1978. 
21. veebruaril 1995. aastal Juhan Viiding enam ei kartnud, sest 47-aastasena (kui ma õigesti arvutasin) hiivas ta oma ankru ja läks vabasurma. 


Uus põlvkond. Teda tuleb nagu rahet, 
mis peagi sulab, nii et maa on must.
On valida? Jah, aeg on teha vahet.
Me selles laulus ei tee parandust. 






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Marion Gibson "Nõidus. Kolmteist ajaloolist kohtuprotsessi"

Varraku aprilliraamat. Olen jätkuvalt väga tänulik!  Kui kuuled sõna "nõiaprotsess", siis ilmselt liigub mõte automaatselt keskaeg...