teisipäev, 16. jaanuar 2024

Jean-Paul Sartre "Iiveldus"

Aastal 1964 väisas Eestit vabas suhtes elav Prantsuse filosoofide paar, Jean-Paul Sartre ja Simone de Beauvoir (kes on samuti minu selle aasta soovinimekirjas). Kui uskuda Vikipeediat, napsutas Sartre suurima heameelega Eesti külapoodidest ostetud veinidega, mida talle soovitas "reisisaatja" Lennart Meri. Isegi ühe armuloo jõudis Sartre oma tõlgiga Eestis maha pidada. 


Sartre'ist teatakse sageli seda, et ta oli filosoof (täpsemalt eksistentsialist) ja et ta lükkas "personaalsetel ja veel enam objektiivsetel põhjustel" tagasi Nobeli kirjanduspreemia isegi enne, kui see ametlikult talle määrata jõuti. Samuti osales küll II maailmasõjas, kuid Vietnami sõja mõistis näiteks täielikult hukka. 


"Iiveldus" on Antoine Roquetini päevaraamat. Ta on tulnud Bouville'i linna, et seal rahulikult kirjutada ajaloolist isiku-uurimust, kuid teda tabab ootamatult iiveldushoog. Hood hakkavad korduma ja nagu  arvata võib, lähevad need ka aina intensiivsemaks. Sartre kirjeldab neid väga oskuslikult, nii et mulle tulid meelde kõik need korrad, kui mul endal oli süda nii halb, et kogu ümbritsev maailm muutus häguseks paralleelmaailmaks, kus ühtki piirjoont enam teravustada ei anna ja enam ei saa aru, kus lõpeb taevas ja algab maa või vastupidi. Mida edasi, seda tugevamalt on omavahel seotud Roquetini järjest teravnev eksistentsitaju ja aina ägenevad iiveldushood. Lõpuks jõuab ta tõdemusele, et iiveldus pole temast küll lahkunud, kuid ta ei vaevle enam selle käes, sest see pole mingi mööduv hoog, vaid see on hoopiski tema ise. Selle teadmisega saabub vabadus ja Roquetin mõistab: "Ma olen vaba. Mul pole enam ainsatki põhjust elada."


Üldse on Sartre väga detailitundlik ja on lausa fenomenaalne, et tõlkes on ta kohtunud Tanel Lepsooga, sest iga rida raamatus on meistriteos. Tõelise eksistentsialistina laseb Sartre teadvuse voo valla, tõlkija võtab väljakutse  vastu ja tuleb sellest auga välja. 


Toetan käe istmele, kuid tõmban selle kähku ära – see eksisteerib. Asi, millel ma istun, millele ma oma käe toetasin, selle nimi on iste. Nad tegid ta kindla kavatsusega, et tema peal võiks istuda. Nad võtsid nahka, vedrusid ja riiet ning hakkasid tööle, mõttega, et teevad ühe istme. Ja kui nad lõpetasid, olid nad teinud selle.Nad tõid selle siia vagunisse ning vagun veereb ja rappub akende värinal ning kannab oma sisemuses seda punast asja. (---) Asi jääb selliseks,  nagu ta on, punane plüüs, tuhat punast jalakest, mis on õhus püsti, kanged ja elutud. See määratu, kõikuv ja veritsev, taeva poole pööratud tursunud kõht, kõigi oma elutute jalakestega, see vagunis hõljuv kõht ei ole iste. (---) Tõukan ta eemale ja hüppan trammist välja. Ma ei suutnud enam. Ma ei suutnud enam välja kannatada seda, et asjad on nii lähedased. Lükkan väravat, sisenen, kerged eksistentsid hüppavad õhku ja istuvad okstele. Tunnen ära koha, kus ma olen – see on linnapark. Ma langen pingile kahe musta puutüve vahel, kahe pahkliku ja musta käe vahel, mis sirutuvad taevasse. Puu kratsib minu jalge all maad oma musta küünega. Ma tahaksin väga kõigel minna lasta, unustada, magada. Kuid ma ei suuda, ma lämbun. Eksistents tungib kõikjalt minusse, silmade, nina, suu kaudu... 


Tahan tõlkijat natuke veel kiita. Millal ma viimati sattusin nägema sõna "lornjett"? Või kes oleks mind sundinud sõnaraamatut avama, et järele vaadata, misasi on malnidus või kes on norn. Ja kindlasti oli see üks üliväheseid raamatuid minu elus, kus saterkuue asemel on otsus langetatud redingoti kasuks. Või kasvõi see, et "noored vestlevad tasahääli". Imeilus! 


Sartre'i tekst on muidugi selline, et üks sentents ajab teist taga. Toon siin veel mõned näited: 

Arstid, preestrid, kohtunikud ja ohvitserid tunnevad inimest, otsekui nad ise oleksid ta loonud. 

Ta ei pidanud kunagi tagasi vaatama, ta oli ülemus. 

Tähed, mis ma olin paberile vedanud, ei olnud veel kuivanud, kuid enam ei kuulunud minule. 

Ta on silmini hinge täis, selles pole kahtlust, ent hingest üksi on vähe. 


Kõike eelpoolmainitut arvesse võttes on täiesti traagiline, et oma viimase aastakümne veetis vaimuhiiglane Jean-Paul Sartre vanadusnõtruse ja kontaktivõimetuse üksildases maailmas, lõpuks veel ka füüsiliselt pimedana. Kopsuhaigus vabastas ta sellest lõplikult. "Ma olen vaba. Mul pole enam ainsatki põhjust elada..." 


Taas kord tuleb mitte just liiga suure üllatusena tõdeda, et Sartre ei kuulu kohe kindlasti mitte ajaviitekirjanike suure kilometraažiga rivvi. Söakamad aga, kes ei heitu kolmeleheküljeliste lõikude ees, mis on täis eksistentsialistlikku mõtisklust, ja oskavad hinnata ka meisterlikku tõlkekunsti, leiavad siit kindlasti vaimutoitu. Kunagi räägiti uuringust, kus inimesed kuulasid Mozarti muusikat ja nende intellektitase tõusis märgatavalt. Kahjuks oli see mõju lühiajaline. Sartre'it lugedes tekkis minulgi tunne, et ma olen praegu korraks natuke erudeeritum kui üleeile. Homme on kõik ilmselt tagasi normis, kuid vähemalt praegu on mul võimalus selles intellektiudus hõljuda, olgu või natukesekski. 




 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Marion Gibson "Nõidus. Kolmteist ajaloolist kohtuprotsessi"

Varraku aprilliraamat. Olen jätkuvalt väga tänulik!  Kui kuuled sõna "nõiaprotsess", siis ilmselt liigub mõte automaatselt keskaeg...