Varraku veebruariraamat. Pean tunnistama, et Varraku igakuises nimekirjas oli seekord mitu head raamatut, mille peale ma tegelikult hammast ihusin. Lõpuks tuli otsustamisel mängu isiklik mõõde, sest tõlkija Indrek Õis on minu kursusevend ja tema armastus iiri keele ja kultuuri vastu oli ilmne juba ülikooliajal. Kuigi Indrek on juba aastaid töötanud eurotõlkijana, tunnistab ta ise, et "Madame Lazare" on tema esimene ilukirjanduslik tõlge. Samuti tuleb kindlasti ära märkida, et see on esimene otse iiri keelest eesti keelde tõlgitud raamat üldse.
Kuulasin ka Vaba Akadeemia ülekannet, kus Indrek rääkis raamatu tõlkimisprotsessist. Nuputamist oli olnud omajagu – millised iirikeelsed kohanimed jätta iirikeelseteks, milliste puhul kasutada ingliskeelset nimevormi, kuna seda kasutades saavad inimesed vähemalt aru, millest räägitakse. Näiteks kui paljud meist reageeriksid äratundvalt, kui tegevus käiks kohas nimega Cathair na Gaillimhe? Ilmselgelt vähem kui need, kes on kuulnud Galwayst, mis on sama linna inglisepärane nimi. Kui mul õigesti meeles on, siis see oligi vist ainus kohanimi, mis raamatus ingliskeelse nime sai, sest ülejäänud paigad pole nagunii väga tuntud ja siis on juba targem kohalik koloriit säilitada.
Samuti oli põnev kuulata väikeseid noppeid selle kohta, et raamatu peategelane näib olevat sündinud Tartus, Eesti juudi kogukonna osana, ja teatud põhjustel haaratakse tegevusse Brüsselis töötav eestikeelne eurotõlk Irja Põld (siinkohal kiitis Indrek autorit, kes leidis tõesti mitte liiga tavalise, aga ikkagi väga eestipärase nime). Samuti oli tore teada, et autor olla eestikeelse väljaande kaanekujundusest väga sisse võetud. Ühesõnaga, see oli üks äärmiselt huvitav veebiloeng ja ka Indrekut oli ülitore üle nii paljude aastate näha, aga jõudkem nüüd siiski raamatu enda juurde ka.
Kuigi tõlkija märkis, et "Madame Lazare'i" võiks määratleda isegi ajaviiteromaaniks, siis mina ütleksin, et kindlasti on siin palju enamat kui ajaviiteromaan. Selles on põnevust, sest peategelase elu on varjutatud suure ja paksu saladustelooriga ja algusest peale tahaks nagu jubedalt teada, mis värk temaga ikkagi on, sest uued välja ilmuvad infokillud ei klapi olemasoleva pildiga ikka absoluutselt. Samas on see üks äärmiselt soe ja empaatiline raamat, mis näitab järjest enam dementsusesse kalduva inimese siseelu, võitlusi ja murdumisi ja kuidas see kõik tema perekonda mõjutab. Sama suur kaal on ka tema eelnevate aastate salatsemisel, mis teeb tema mõistmise äärmiselt keeruliseks. Õnneks saab lõpuks pilt enam-vähem kokku (saladuskatte all võin öelda, et lugeja saab rohkem teada kui lapselaps Levana).
Mulle tohutult meeldivad raamatud, kus igast reast õhkub autori mõistmist oma tegelaste vastu. Ma võrdleksin "Madame Lazare'i" sellest vaatevinklist kõigi Backmani raamatutega. Igal inimesel on oma ajalugu, igal reaktsioonil on põhjus. Mõista tuleb ka pereliikmeid, kes peavad Hana/Muraedi keerulise karakteriga päev-päevalt toime tulema. Ja kui sa saad teada, et oled kogu oma elu uskunud midagi, mis ei vasta tõele, siis on võimalik sellega rahu teha – ja võib-olla isegi sellest ehitada üles midagi täiesti uut.
Lõpetuseks – ma käin suhteliselt harva kinos, aga kui keegi sellest loost filmi teeks, siis mina oleksin kohe kinos. Neid raamatuid pole olnud palju, mida lugedes hakkab kui iseenesest film peas ilmet võtma, aga see oli küll selline lugu, mis näeks suurel ekraanil lihtsalt suurepärane välja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar