Émile Zola "Nana"

 Juba ammu ootas riiulis järge. 

Kuna tegemist on nii soliidse klassikaga, on ilmselt paljud minu blogilugejad "Nana" sisust teadlikud. Kui mitte detailselt, siis seda ikka teatakse, et peategelaseks on vastupandamatu kurtisaan Nana. Tema vanemad on mõlemad surnud, isa joomise ja ema nälja tõttu. Ega ei olegi vist väga palju võimalusi end ära elatada, kui oled kord sündinud Pariisi rentslitesse ja pead väga noorena end ise ära toitma. 

Zolad nimetatakse naturalistlikuks kirjanikuks. Tõsi on – 1880. aastal ei olnud ilmselt väga palju kirjanikke, kes sellise temaatika nii ereda valguse kätte oleks kiskunud ja seda kirjeldanud nii detailse ja halastamatu naturaalsusega.  

Mingil hetkel korjab Nana üles varieteeteater ja kuigi Nana on nii näitlemises kui laulmises täiesti andetu (ja see on vist veel viisakalt öeldud), tõuseb ta komeedina Pariisi tuntumate nimede hulka. Ei olnudki vaja rohkem kui ennast sõna otseses mõttes näidata. Sellest ajast – kuigi küll ühe lühikese peaaegu-rentsli-perioodiga – vallutab Nana kogu Pariisi, vähemalt selle poole, mis on meessoost. Tema püsipatrooniks saab eelnevalt äärmiselt usklik ja vaga olnud krahv Muffat, kelle kõik põhimõtted Nana ees põrmuks varisevad. 

Ühest küljest on Nana lõpuni välja siiras ja naiivne tütarlaps, rõõmustades ja vaimustudes kõige ilusa ja toreda peale. On palju siiraid hetki, nii tunnetemaailmas kui muidu. Kuid teisest küljest on ta oma lõputus ja täitmatus himus rikkuse ja luksuse järele täiesti halastamatu. Zola kirjeldab seda kõike lõpuks üsna kliinilise erapooletusega, fakte ritta lappides:

Üksildase võitjana seisis ta oma kokkukantud varanduste keskel, purustatud meestevägi ümberringi siruli. Nagu muistne koletis, kelle hirmuäratava koopa põrandat katsid ohvrite luud, kõndis ta kolpadel. Tema ümber olid ainult õnnetused: Vandeuvres'i meeletu tuleohver, Hiina merele kadunud Foucarmonti raskemeelsus, katastroof, mis Steinerist vägisi ausa inimese oli teinud, La Faloise'i rahuldatud totrus, Muffat'de traagiline kokkuvarisemine, Georges'i kahvatu surnukeha, mille juures valvas alles eelmisel päeval vanglast vabanenud Philippe. Ta oli oma hävitava tapatöö teinud, aguli pühkmehunnikult lendu tõusnud kärbes oli nakatanud kõiki neid inimesi oma kõduneva sotsiaalse fermendiga, vaid viivuks nende peale laskudes. See oli hea, see oli õiglane, ta oli kätte maksnud oma rahva eest, kerjuste ja hüljatute eest. (lk 385) 

Raamatu viimane kolmandik koosnes põhiliselt ülaltoodud lõigu pikast lahtikirjutusest. Ta laostas julma järjekindluse ja raudse tahtega kõik mehed üksteise järel, ise aina pillavamalt elades. Ausalt öeldes ajas see minusuguse ratsionalisti täiesti pöördesse, kuidas raha võib niimoodi täiesti mõttetult pillata täiesti üle võlli luksuse nimel. Näiteks pole tal juba ammu enam kindlat sissetulekut, kui tellib endale – nii oma prioriteete kui elukutset silmas pidades sobivalt –  tuliuue kuldse meelaste nikerdustega voodi. Sest keegi ikka maksab. Ja tema tahab. Siinkohal ei tohiks ju ka unustada seda, et tal oli ka väike laps, keda kasvatas Nana tädi, ja see laps oli väga haiglane. Sinnapoole ei läinud muud kui õige pisku ülalpidamisraha ja sedagi lõpuks enam mitte. 

Nana oli mingis mõttes kogu aristokraatia äraspidine karikatuur, sest ükskõik millise riigi aristokraatia pillab tegelikult raha ju Nanast mitte nii väga erinevalt. Räägime kasvõi kuningaperekondade ülalpidamiskuludest suvalises Euroopa või mis iganes kontinendi monarhiariigis. 

Kindlasti ei ole juhuslik see, et Nana sureb raamatu lõpus rõugetesse, mädanenud ja moondunud, akna taga skandeerimas Prantsuse-Preisi sõtta marssivad sõjamehed, et alustada mingis mõttes puhastustuld. Koos Nanaga sureks kui kogu see mädanev ja roiskuv ühiskond, milles sõda põhilised prioriteedid jälle paika võiks lükata. 

Mul on raske Nanale kaasa tunda. Lõppkokkuvõttes oli ta ikkagi üks tavaline tõusik, kellest hoolimata kogu luksuseuputusest ja mõjuvõimust meeste seas ei saanud ikkagi kõrgema klassi kurtisaani. Ise ta muidugi arvas teisiti. 

Siia veel väikeseks vinjetiks lõppu, et oli suhteliselt värskendav lugeda 1976. aasta tõlget (Henno Rajandi), kus toidulaual olid veel trüflid.  😊 Neid ei ole enam juba aastakümneid kellelgi laual olnud, sest praegu on võimalik osta ja tarbida ainult trühvleid. 

Umbes kolm aastat enne Zola "Nanat" valmis Édouard Manet'l samanimeline maal. 19. sajandi teisel poolel oli "nana" muutunud kas siis professionaalsete prostituutide või lihtsalt frivoolsete naisterahvaste üldnimetuseks. Kui Manet' töö liigse šokeerivuse tõttu salonginäitustel tagasi lükati ja üles ei pandud, võttis Zola tema kaitseks sõna. Pole aga siiski teada, kas ta sellest kuidagi otseselt inspiratsiooni sai. Panen siis nad mõlemad siia, sest minu meelest on see maal kui Zola "Nana" illustratsioon.