pühapäev, 28. märts 2021

Birgit Zeidler "Monet"

"Monet' tundejõu ime seisneb selles, et ta kujutab kivi värelevana, vannitades seda kirgastes voogudes, mis sädemeid pritsides laiali põrkavad ja lagunevad. Muutumatu surnud maal on minevik. Nüüd elab isegi kivi. Me tajume, kuidas ta muutub. Ta kaob. Me näeme teda möödumas." (Prantsusmaa peaminister ja Monet’ sõber Georges Clémenceau Roueni katedraali seeriast)


Tegin seda raamatut lugedes märkmeid, palju märkmeid, ja pean nüüd mingi valiku tegema. Aga pikk tuleb ikka, hoiatan.


Oscar-Claude Monet alustas koolipõlves karikatuuride joonistamisega (esialgu signeeriski ta oma töid O. Monet) ja tegi nendega alustuseks endale päris korralikku raha. Võib-olla polekski ehk mõtet neist rääkida, aga mulle jäi kirjeldusest kõlama mõte, et ta polnud neis karikatuurides iial salvav või sakrastiline ning oli pigem kirjeldav kui kommenteeriv. Selle võttis ta kaasa kogu oma loomingusse. 


Eugène Boudin vedas noore karikaturisti välja, plein air maastikke maalima. Algselt lõpetati tööd küll ateljeedes, kuid tänu sellisele peenikesele väljamõeldisele nagu värvituubid said impressionistid hiljem oma maalid vabas õhus lõpetadagi. See ei tähenda, et Monet oleks ainult õues maalinud, aga kindlasti oli see aja märk. 


Impressionistide nime pani neile täiesti kogemata kunstikriitik Castagnary oma arvustuses näitusele, kus Monet esitles oma ilmselt tuntuimat tööd "Impressioon. Päikesetõus" (seda mäletan isegi mina koolist). See maal oli omamoodi ninanips teisele kriitikule, Gautierile, kes oli üht Daubigny tööd kirjeldades negatiivse tooniga öelnud, et too "rahuldub vaid impressiooniga, visandliku muljega loodusest" ja on "häbiväärselt hoolimatu detailide suhtes". Selle maali põhjal nimetaski Castagnary näitust "impressionistide näituseks", aga läks sellega ilmselt alt, kuna nimi jäi kohe külge. 


Monet "ei olnud tagasihoidliku elu kunstnik ja vältis läbi elu mistahes näotu kujutamist" (tsitaat raamatust). Näiteks maalis ta Seine'i alati ilusamana, kui see tol ajal tegelikult oli – kaasaegsed on rääkinud, et Seine oli tollal haisev solgijõgi, kus hulpisid isegi väljaheited, aga neid ju Monet ometi pildile ei pannud, väljapeetud esteet nagu ta oli. 

 

Sisulisemaks minnes teab vist iga natukegi kunstivooludega kursis olev inimene, et impressionistide jaoks oli peamine vahetu mulje. Kuna nad maalisid sageli vabas õhus ja iga pilvetups vaadet muutis, tuli maalida kiiresti ja nii muutusidki kujutatavad objektid mulje kõrval vähetähtsaks. Nende maale vaadates ei olegi niivõrd oluline, mis vaade see nüüd täpselt on. Oluline on valgus, õhk, liikumine ja eriti Monet' töödel ka vesi. Monet' päike ja vesi ongi üks peamisi põhjusi, miks ma nendelt maalidelt kuidagi välja ei saa ja miks ma neid lihtsalt lõputult vaadata võin, näiteks "Argenteuil' sild", kus vesi on kalda ääres täiesti liikumatu, aga jõe keskel väreleb nii, et seda on pea füüsiliselt tunda. Sageli maalis ta oma töid paadist ja see annab vaatajale veel omamoodi dimensiooni, sest tundub, nagu oleksid ise kogu selles valguse ja peegelduste mängus kõrvuni sees, mitte lihtsalt kusagil eemal vaatlejana. 


Jätame siinkohal pikemalt rääkimata Camille'st ja Alice'ist, rahapuudusest ja reisidest ja maabume veel Givernysse. Elu teises pooles juba rahalises kindlustatuses ostetud Giverny sai tema rahusadamaks. Ta kujundas aia tõeliseks kunstiteoseks ja lõi seal üle 250 maali. Kuhu enam ikka nii väga minna, kui sul on selline aed, kus on olemas isegi vesi – tema enda rajatud tiik lõputute vesiroosidega. Need on pildid, kus kaob perspektiivijoon, ja kuna taevas peegeldub veel, on need värvikompositsioonilises mõttes isegi tagurpidised, "pea alaspidi". 


Ma pean ütlema, et Cézanne'i maale vaadates näen ma värve ja konstruktsioone ja seda, kui uuenduslik ta oma ajas oli. Kuid kui ma vaatan impressionistide maale, eriti Monet' ja Renoiri omi, siis kuigi ma tean ka nende piltide taga olevat uuenduslikkust ja värvilugu, siis on see kõik täiesti teisejärguline.  Nii nagu nende endi jaoks oli oluline jäädvustada neile tol hetkel avanev impressioon, nii on ka minu jaoks nende maale vaadates oluline impressioon, mida need pildid minus tekitavad. Mind ei huvita sel hetkel nende elulood või tehnikad, sest need maalid teevad mind lihtsalt üdini rõõmsaks ja ma olen end korduvalt tabanud neil hetkil päris füüsiliselt naeratamast. Pikalt. 

 

Tegelikult pidi see raamatublogi olema, aga olgu see siis seekord selline "ainetel" postitus. Lisan mõned oma lemmikmaalid ka, kuigi seegi on meelevaldne valik. 





Impressioon. Päikesetõus. 

Argenteuil' sild

Jaapani sild ja vesiroositiik Givernys

Vesiroosid (Orangerie muuseumis)
Seine'i harujõgi Giverny lähedal udus




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...