laupäev, 30. jaanuar 2021

Erkki Koort "Salakuulaja Vastseliinas"

 Kiirete aegade kiuste sai üks raamat jälle läbi. Jaanuari viimane. 


"Salakuulaja Vastseliinas" on - kuidas nüüd öeldagi - viimasena kirjutatud esimene raamat triloogiast. Kaks järgmist ootavadki juba kannatamatult riiulis ja niipea kui saan, löön neisse hambad sisse, sest esimene osa on paljutõotav. 


Mõtlesin lugedes aeg-ajalt sellele, et pikalt oli meil Kippeli "Meelis" see kuulus raamat, mis rääkis keskaegsest Eestist. Ei saaks öelda, et ka suure lugejana oleksin sellest toona kohustuslikust raamatust mingit naudingut lõiganud (peaks üle lugema). Küll aga tegi Indrek Hargla keskaja populariseerimisel ära sama töö, mida on teinud Aigar Vaigu teaduse populariseerimisel - raske on leida inimest, kes vähemalt ei teaks Melchiori-lugusid. Ja nüüd tulevad veel filmid ka. 


Järgmiseks lõi hambad ajalukku meie oma Saaremaa (aja)kirjanik Mehis Tulk, kes kirjutas järjest raamatud "Foogt" ja "Kuningas", millest viimane on mul veel lugemata, aga plaanis, sest esimene raamat oli jällegi väga tore, pealegi toimus tegevus Saaremaal.  


No ja nüüd siis Erkki Koort, Kapos ja siseministeeriumis töötanud julgeolekuekspert, võttis ka kätte ja kaevus ajalooarhiividesse (kokkuvõte käsitletud perioodi ajaloosündmustest on raamatu lõpus) ning kirjutas mõnedele faktidele põhineva loo, mille kohta saarlane ütleks, et see on "täiesti roogitav räim". 


On tõestatud, et Pugola mehed aitasid Vastseliina kindlusel end Pihkva tülinorijate vastu kaitsta ja Liivimaa piiri nii-öelda patrullida. Erkki Koort ongi teinud oma raamatu peategelaseks noore Pugola mehe Markuse, kes saadetakse Vastseliina kindlusesse sõjasulaseks konkreetse ülesandega teada saada, kes kindluses Pugola salgale käru keerata tahab. 


Kas see nüüd just põnevik on, aga intriige on seal küll ja veel, nii et paaris kohas ma isegi leidsin, et kõiki nimesid ja sündmusi oli keeruline hallata, aga no mul ju ka puudub selline asi, mida mäluks nimetatakse, nii et see võis ka minu enda isikline probleem olla. Mina ise nautisin - nagu ka Hargla ja Tulgi raamatute puhul - kõige enam olustikku, mis minusugusele võhikule tundus üsna autentne. Mulle hirmsasti meeldiks, kui keegi viitsiks õppeaineid lõimida ja mõelda välja, et võiks ju ometi ühildada selliste ajaperioodide õppimise ajalootunnis olemasolevate ilukirjanduslike raamatutega. See muudaks ajaloo hoobilt elavaks ja lastel tekiks mingisugune realistlik ettekujutus, kuidas tol ajal elu käis. 


Jaa. Soovitan kindlasti. Eriti ajaloohuvilistele.




2 kommentaari:

  1. Seda triloogiat peaks lugema ajaliselt õiges järjekorras ja lühikese ajavahemiku sees. Vastasel korral on see üks paras ajuväänamine.
    Autor on ise pärit Kirumpäält,seega eriti täpne on seda piirkonda hõlmava osa geograafiline/ arhitektuurne kirjeldus.
    Mina ise elasin poisikesena linnusest 2km eemal ja käisin sellest künkast alla laskmas.
    Vastseliina kirikuraamatutes on kogu minu esivanemate ajalugu. Selle piirkonna ja Pugola kirjeldamine on pealiskaudsem (ilmselt allikate puudumise tõttu). Vastseliina-Kirumpää tolleagse tee asupaika ei tea vist keegi.
    Tartust on veidi rohkem teada (ka ma ise tunnen mõne tegevuskoha ära).
    Üldiselt ajaloohuvilisele loetav.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oli täitsa loetav isegi mulle, kuigi ma pole teab mis ajaloofänn.

      Kustuta

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...