J. M. Ilves "Lõppmäng"

 Koduse raamaturiiuli harvendamise Raamat Number Kaks. Sest esimene raamat oli huvitav ja teine osa oli ka riiulis olemas. 

Teine osa oli palju suurema psühholoogilise laenguga, kuna mõrvas kahtlustatuna satub eeluurimise alla meile juba tuttava uurija Kari Sorjoneni (Sorjose?) tütar. See komplitseerib asja ka protseduuriliselt, sest isa oma tütre uurimist juhtida ei saa, paraku aga läheb veel nii hullusti, et uurimisest tagandakse terve jaoskond, kellega Kari on viimase aasta jooksul usalduslikesse suhetesse jõudnud. Üle võtavad selgelt vaenulikud uurijad ja ma pean ütlema, et minu jaoks tundus see liin autori poolt natuke ülepingutatud. Jah, ma saan aru, et raamatus nimetatud põhjused selliseks ülevõtmiseks võiksid olla pädevad ja selle vastu poleks mul ka midagi olnud. Kuid niisugune varjamatu üleolek ja tegelikult isiklikul pinnal ka näiliselt põhjendamatu vimm olid minu jaoks natuke too much, isegi kui nad loole mingit kihti lisasid. Ka väikeses kohas, kus intriigid võivad muidugi olla teravamad kui suurlinnas, tundus see pisut palju. Miks peaksin ma pidama nii kibedat vimma inimese vastu, keda ma pole mitte kunagi näinud? Selleni välja, et ma tunnen lausa rõõmu sellest, et saan tema tütre viia teise riigi otsa eeluurimisvanglasse? 

Aga seda raamatut oleme me ju enne kõik lugenud ka. On nutikas uurija, kes eemaldatakse juhtumist, aga uurija ei jäta jonni ja ajab ikka salaja oma uurimist edasi. Tal on ka sõpru, kes teda selles aitavad ja infot ette veavad. Ja lõpuks võidutseb õiglus, uurija saab ametlikult tagasi juhtumi juurde ja lahendab juhtumi lõpuks elegantselt, enne veel loomulikult enne päris lõppu sattudes Eriti Ohtlikku Olukorda. Ja kui te ühtki sellist raamatut lugenud pole, siis "Castle" seriaali olete ikka vaadanud, seal on ka mitmeid selliseid lugusid. 

Kui rääkida tegelaskujudest, siis eelmisest raamatust tuttav Lena, kes endise leivaisa FSB eest Soome putku pani, on nüüd Kari meeskonda värvatud ja tema toob muidu soomlaslikult unisesse tegevusse ka pisut särtsu. 

Raamatus oli rohkem äratuntavat soomekeelset lauseehitust kui eelmises osas. Mitte nii palju, et oleks väga häirima hakanud, aga piisavalt, et silma jääda. Sõber Raamatukubjas väidab, et kuskil olid raamatus ka "käsirauad" käeraudade asemel, aga see läks mul õigel ajal meelest ära ja kui mul meelde tuli seda jälgima hakata, olid ilusti lõpuni käerauad. :) 

Kui keegi nüüd küsiks, kumb parem oli, kas esimene või teine, siis otse niimoodi ma öelda ei oskagi. Mõlemad olid kerged krimkad, suhteliselt rahuliku vooluga, aga said kiiresti läbi. Kepleri austajatele on see kindlasti liiga uimane, aga minusugusele pigem paras vahelduseks. 

Nüüd peab vaid endale kolmanda osa tekitama. Neljas olla ka, aga kuna ma soome keelt siiski ei puhu, siis pigem ootan ära, kuni see eesti keelde tõlgitakse.