kolmapäev, 17. juuli 2019

Nicci French "Land of the living"

Raamat algab sellest, et peategelane ärkab pimeduses, teadmata, kus ta on või kuidas ta sinna sattus. Pikapeale meenub talle oma nimi ja eelnev elu. Selgub, et teda hoitakse vangis ja vangistaja hoiabki teda pimeduses. Esimene osa raamatust kirjeldab peategelase - Abigaili - vangistust. See on psühholoogiline kruttimine, mida lugedes mõtlesin, et ei suuda seda vist väga kaua lugeda. Mitte sellepärast, et see oleks olnud halvasti kirjutatud. Oli ehk liigagi hästi.

Järgnevad ka mõningad spoilerid. Lugemine omal vastutusel.

Minu suureks kergenduseks ei olnud kogu raamat sellest, kuidas ta seal pimedas istub. Abigailil õnnestub vangistusest siiski sääred teha. Ta põgeneb ning jõuab haiglasse, kus temaga kohtuvad erinevad arstid ja politseinikud. Ja õige lugu algab alles siis, kui haiglas jõuab arstide ja psühholoogide komisjon otsusele, et Abigaili minevikku ja tema vaimseid pingeid arvestades on ta selle loo ise välja mõelnud. Ta saadetakse koju tagasi, kuid sinna jõudes selgub, et ta on sealt ise välja kolinud. Ta ei mäleta sellest mitte kui midagi ning nüüd võtab ta oma ülesandeks välja uurida, mis juhtus nende päevade jooksul, mille kohal haigutab tema mälus üks suur must auk.

Loomulikult on see niigi raske, kuid veelgi ebamugavamaks teeb kõik selle teadmine, et isegi mõned lähedased ei kipu teda sõna-sõnalt uskuma. Kokku teeb see mitmekihilise psühooloogilise põneviku, kus ka lugeja ja Abigail ise tegelikult ei tea, mis on tõde ja mis vale. Mis siis, kui see kõik ongi Abigaili aju poolt kokku keeratud lugu? Kuidas edasi elada, kui tema lugu ongi väljamõeldis? Aga kuidas elada edasi, kui see EI  ole väljamõeldis ja teda kinni pidanud mees on ikka veel kusagil naisi jahtimas - sest ta oli ju Abigailile lugenud ette naise eelkäijate nimed ja andnud mõista, et need kõik on surnud. Sel juhul on kusagil sarimõrvar, kes armastab oma ohvreid vaimselt piinata. 

See on üks neist raamatutest, mille suhtes ma ei suuda kuidagi otsust langetada, kas see nüüd meeldis mulle või ei. Igasugune mälukaotus on muidugi täitsa võimalik, eriti kui arvestada peatraumat, mis Abigailil igatahes oli, selle vastu ei vaielnud isegi arstlik komisjon. Päriselt ta mälu ei taastunudki, aga ta sai küll leitud tõendite põhjal enamuse sündmuseid rekonstrueeritud. Ütleme nii, et mis toimus pärast vangistust, on täiesti usutav. Aga mida ta tegi enne, jättis teatavaid küsimärke. Kõik võib isegi olla kuidagi selgitatav, aga sel juhul on tegemist siiski suhteliselt katastroofiliselt ebastabiilse ja mõistusevaba inimesega ja sama võib öelda ka inimeste kohta tema ümber. 

Kas see oli huvitav raamat? Oli küll. Kas see oli hea raamat? Ma olen kõvasti hullemaid lugenud. See selle suve hitt oli ka psühholoogiline põnevik ja ma neist kahest eelistan kindlasti Nicci Frenchi. Aga nii hea see nüüd ka ei olnud, et ma vaimustusest kiljuksin. Kuigi kui lugeda arvustusi, siis enamus kiljub, nii et laske aga käia ja lugege. Lahendus saabub ka ja Nicci Frenchi auks peab ütlema, et see ei ole tavapärane whodunnit'i lihtsalt niisama lahendus.

Ja klatime selle nüüd ka ära, et kuigi ma räägin Nicci Frenchist lihtsuse mõttes kui normaalsest autorist, siis see on tegelikult pseudonüüm, mille taha on pugenud abielupaar Nicci Gerrard ja Sean French. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...