pühapäev, 30. juuni 2019

Margaret Atwood "Stone Mattress"

Avaldan alustuseks tänu Karinale, kes mulle nii hea kingituse tegi. Väikese suunamisega. :D

Ausõna, Margaret Atwood võib küll vist ükskõik misasja võtta ja sellest loo välja kedrata. Ja veel millise.

"Stone mattress" hõlmab üheksat lühijuttu, esimesed neist on omavahel seotud (igaüks jätkab sealt, kus eelmine lugu pooleli jäi, erineva silmapaari läbi, kuid kõik peategelased on omavahel mingis seoses) ja teised täiesti iseseisvad üksused. Kui esimesed lood viivad lugeja kirjanike maailma kulisside taha, siis on seal ka hoopis selliseid lugusid, millel selle valdkonnaga üldse pistmist pole. Nimilugu näiteks paneb inimesed klassikalisse suletud süsteemi (ekskursioonilaeval) ning kui kokku saavad inimesed, kes on kunagi ammu teismelistena kohtunud ja nende vahel on ka midagi juhtunud, siis nüüd on just paras aeg kätte maksta.

On ka lugu, mis algab abielu lagunemisega ning olude sunnil läheb hüljatud abikaasa samal päeval tööle ning antiigikaupmehena ostab ära suvalise konteinerhoidla, kust leiab kellegi sissepakitud pulma, mis ilmselgelt pidamata jäi, koos peigmehe surnukehaga. Kohale ilmub ka endine pruut, kes on loomulikult kõigega seotud, ning lugu jääb pooleli sellest kohast, kus lugeja peab ise välja mõtlema, kas antiigikaupmees koksatakse maha või mis sellest üldse saab.

Nii mitugi korda tabasin end mõttelt, et Atwood võtab ikka täiesti jabura teema, näiteks sellise loo, mis võiks vabalt olla mingi odava õudusfilmi stsenaarium - no selline, mis on nii jabur, et õudne üldse ei ole. Aga tema kirjutab selle välja niimoodi, et sa vajud sinna ridade vahele ja aiva närid küüsi ja lappad palavikuliselt lehti edasi, et näha, mida Atwood oma tegelastega lõpuks teeb. Ja ma vist eelmise Atwoodi-raamatu juures mainisin ka seda tema kirjutamise meistriklassi reklaami, kus ta ütleb, et kõige olulisem asi kirjutamise juures on see, et "hold my attention". Ta ise järgib seda iseenda nõuannet tõepoolest.

Teine asi, mis mulle sealt meisterklassist meelde jäi, oli see, mis ta ütles "Teenijanna loo" kohta - "I didn't make it up". Ja selgitas, et seal pole ühtki asja, mis mingil hetkel ajaloos kusagil poleks toimunud. Ilmselt see reaalsuslaks on ka asi, mis köidab rohkem kui mingi täiesti väljamõeldud jutulõng. Näiteks võiks tuua loo, mille tegevus toimub vanadekodus. Loo alguses räägib Atwood, kuidas peategelasest memm näeb pisikesi väga ülesvuntsitult riides mehikesi ja tillukesi naisi, kes ta laua peal ümber suhkrutoosi tantsivad ja muid trikke teevad. Jõudsin juba mõelda, et no see on nüüd küll puha fantaasia, kui juba tuligi välja, et peategelasel on Charles Bonneti sündroom, mille üks ilming ongi just sellised hallutsinatsioonid. Palun. "I didn't make it up."

Tuleb ka tunnistada, et lühijutud on minu jaoks kõige halvem kirjandusžanr üldse. Väga raske on niisuguse väikese mahuga kirjutada kompaktselt mingi mõjus lugu. Maarja Kangro ja Margaret Atwood saavad suurepäraselt hakkama ja nad on taastanud minu usu lühijuttu.

Atwood on jätkuvalt kirjanik, kes minult Goodreadsis 5/5 hindeid skoorib. Ma ei jõua kuidagi ära oodata, millal ilmub "Teenijanna loo" järg "Testament" - sügiseni on aega maa ja ilm, aga ma igatahes tellisin selle endale ette ära ja minu suureks rõõmuks on avaldatud ka kaanepilt, mis mulle väga-väga meeldib!

Braavo.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...