teisipäev, 2. juuli 2019

Caroline Louise Walker "Peidus su silme all"

Kui Helios kuulutab oma Facebooki-seinal välja selle suve hittraamatu loosi, siis mina ikka piiksun pildi all, et osalen. Kunagi ei võida, aga kuidagimoodi potsatab see vähestele valitutele jagatav eelkoopia ikka mulle postiautomaati. Ja nagu alati, on pakis veel ka Heliose tervitus ja midagi veel - kaks korda on selleks olnud šokolaad ja Birk Rohelennu raamatuga tuli musta niidi rull koos nõelaga, mille seose peale raamatuga mul siiani judinad üle selja jooksevad. Geniaalne idee. Lugege "Kuldset last" ja saate ka raamatu lõpus pihta, mis värk selle niidirulliga võis olla.

Kuid tagasi tänapäeva. Kõigepealt vaatasin mitu korda, kas ma ikka õigesti näen - originaal on avaldatud 11. juunil, ehk siis vähem kui kuu aega tagasi. Ja juba eesti keelde tõlgitud! Selles suhtes tuleb küll kirjastusele au anda, et nii uut kirjandust tõlgitud kujul juba lugeda saab. Goodreadsis on raamatu keskmine hinne peaaegu neli, nii et tegemist on ilmselgelt populaarse raamatuga ja võib täitsa ette kujutada, et sellest tulebki selle suve hitt.

"Peidus su silme all" (originaalis on pealkiri "Man of the Year") on tagakaane sõnul "aeglaselt pinget kruviv psühholoogiline põnevik". Ma olengi juba ammu väsinud nendest skandinaavialikest noir'idest, kus on hoop hoobi otsas ja raske on leida aega isegi hetkeks hinge tõmmata. Nagu lubatud, on teose tempo rahulik ja jõuad kõigega leebelt kaasa loksuda.

Sisust ka, kuid pisut, et mitte isegi veel ilmunud raamatut teie kõigi jaoks ära rikkuda. Doktor Robert Hartil on unistuste elu - ilus naine, suhted pojaga pärast lahutust poja emast juba aastaid tagasi juba kenasti lapitud, hea töö, suurepärase sekretäriga praksis. Kõigele lisaks algab raamat sellega, et dr Hart valitakse linna aasta kodanikuks. Kõik on suurepärane.

Kui see oleks päris elu, siis võikski kõik nii jääda, aga kui on lubatud psühholoogilist põnevikku, siis ilmselgelt ei jää. Robertil tekivad kõigepealt kahtlused oma naise truuduse suhtes ja peagi juhtub nende kodus midagi väga kohutavat, mis nende kena kaardimajakese alla tuule sisse puhub.

Mõtlesin kogu lugemise vältel, kui palju jama inimesed endale kaela tõmbavad, kui nad kord juba valetama hakkavad. Üks vale tuleb teisest ja tegelikult oleksid asjad juba ammu lahenenud, kui oleks suvatsetud algusest peale tõtt rääkida. Hartid tulevad neid tabanud tormiga omamoodi toimegi, aga siiski oleks ilmselt kogu see jama olemata jäänud, kui inimesed ei mõtleks, et nad ei saa tõtt rääkida, kuna siis nad rikuksid kõik ära. Eriti kui rikutud on kõik juba nagunii. Robert oleks saanud kindlasti päris mitmes situatsioonis erinevaid valikuid teha ning küsitav ongi, miks intelligentne ja piisavalt võimukas mees peab vajalikuks igapidi hämada ja aina enam tundub, et ta on oma tarkuse kohta ikka äärmiselt lühinägelik.

Raamatu auks peab ütlema, et "lõpplahendust ei oska keegi ette aimata", nagu tagakaaski lubab. Lausa viimasel leheküljel tekivad kirjanduslikus mõttes suurepärased uued võimalused.

Eelkoopiatega on selline lugu, et need on keeleliselt toimetamata. Sellest tuleb lugejana lihtsalt üle saada ja pidevalt meeles pidada, et pärast eelkoopia trükki alles hakkas toimetaja kõplama, sest seda on raamatule küll hädasti vaja. Kui ma kunagi pärast 8. juulit raamatupoodi satun, heidan ilmselt huvi pärast pilgu diagonaalis üle ja vaatan, mida toimetaja nende kohtadega teinud on, kus ma vaikselt juukseid katkusin. Ma olen muide lugenud kaht eelkoopiat, mis ei vajanud praktiliselt mingit toimetamist. Üks neist oli Birk Rohelend, mis oli ka eeldatav, kuid üks neist oli ka tõlkeraamat, mille pani eesti keelde ümber Triin Olvet. Tema oli küll teinud lihtsalt suurepärast tööd.

Kas siis osta või mitte osta, lugeda või mitte lugeda? Jah, ikka osta või laenutada ja lugeda, sest see on tõesti selline lahe suvelugemine, noir'i ei ole ja nagu öeldud, kestab raamat viimase leheküljeni.

Ja muide, kaanepilt on vaimustav, palju parem kui originaalil. Kui võtta see pakis olnud järjehoidja ja see raamatukaanele panna, siis läheb täiega psühhedeelseks. :D

Heliosele taas suur tänu! Saagu neid eelkoopiaid palju, sest see on minu blogile vaid tervistav. :)




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...