Mina, Saskia ja veel kuus saarlast ühinesime aprillivaheajal tartlaste grupiga ja käisime bussireisil Pariisis, kus ma veel elus polnud käinud. Ühele prantsuse keele õpetajale ikkagi suur häbiasi, eks, nii et see viga tuli parandada. Aga umbestäpselt nädal enne reisi otsustas Notre-Dame, et tema võtab kätte ja põleb lihtsalt maha. Kuna selle ümber löödi jube palju lokku ja nagu pärast "Tõe ja õiguse" filmi vaatamist kõik hakkasid raamatut ka ostma, nii hakati nüüd ostma ja üle lugema ka "Jumalaema kirikut Pariisis". Tellisin selle Raamatuvahetusest kohe ka ära, et reisilt naasnuna siis ta värske pilguga üle lugeda.
Meil oli see kohustusliku kirjanduse nimekirjas põhikoolis. Põhikoolis, mu daamid ja härrad! Ei tea küll, kes selle peale tuli, sest see on ikka oma paarkümmend aastat liiga vara. Jah, seal on tõesti see Quasimodo ja Esmeralda lugu, mis oma romantilises olemuses on nii lihtne, et sellest ju multifilmgi tehti. Aga kogu muu raamat, mida on ju kaugelt üle poole, jääb põhikooliõpilasele täielikuks umbluuks. Seal on pikad-pikad arhitektuurikirjeldused ja veel pikemad filosoofilised heietused. Ei suuda küll uskuda, et see keskteismelistele mingit pinget pakub.
Victor Hugo oli ilmselt mees, kes oma eluajal nautis võib-olla kõige enam omaenese hääle kõla. Seda on näha nendestsinasest heietustest. Minul ei ole nende vastu midagi - nende lugemine võtab korralikult tempo maha, kuna igasugune diagonaalis lugemine kaotab oma mõtte. Kui Bryndza taolised krimikirjanikud on võrreldavad popmuusikat kirjutavate heliloojatega (teeb hea tuju ja läheb kohe meelest ära), siis Hugo on ikka korralik klassik, kes kirjutab nõudlikku polüfoonilist muusikat, kus on nii palju kihte, et pead kogu aeg sõrme pulsil hoidma. Lugeja peab pidevalt keskenduma ja pingutama, aga lõppkokkuvõttes on ka rahuldus seda suurem.
Üks sellistest hetkedest selles raamatus oli viienda raamatu lõpus peatükk "See surmab tolle", mis oli puhas kirjanduslik essee sellest, kuidas Gutenberg oma trükimasinaga surmas arhitektuuri. Kuni sinnani olid suurvaimud end väljendanud arhitektuuri kaudu - majad olid võlvide, kaarte, nikerdatud kujudega meistriteosed. Kuid alates trükikunsti leiutamisest kadus arhitektuur ja tekkis geomeetria "nagu kõhnaksjäänud haige luustik". Trükised purustasid kiriku ühtsuse, usupuhastus sai kiiresti levida. Teised kunstiliigid hakkasid ka just siis kiiremini arenema. Hugo tõmbab paralleele, toob näiteid, paneb sindki pead noogutama. Minu meelest parim peatükk terves raamatus.
Ei saa ka jätta mainimata Johannes Semperi üliväärt tõlget. Kahjuks olen kaotanud leheküljenumbri, kuid siin üks mu lemmiktsitaatidest:
"Ei ole iialgi hilja tulla külla nii tähtsale teadlasele kui dom Claude Frollo Tirechappe'ist," vastas doktor Coitier, kelle ülemburgundi hääldamine kõiki lauseid piduliku kleidisabana laskis järel lohiseda.
Hugole on omane ka aeg-ajalt mingi koomiline seik vahele pillata, nii et oled juba pool lõiku edasi jõudnud, kui äkki hakkad tagantjärgi itsitama.
Loomulikult, kuna olime just äsja Pariisist tulnud, oli mul linn kenasti vaimusilma ees ja kuigi Hugo kirjeldab 15. sajandi linna, siis paljugi on sama ja sellepärast oli mul seda topelthuvitav lugeda. Olime käinud ka Montmartre'il šoppamas ja Moulin Rouge'i pildistanud, nii et oli põnev ka nüüd teada saada, et see oligi vanasti olnud veskite piirkond. Pariisis oli kokku umbes 300 veskit ja peale vilja jahvatati seal umbes sama palju viinamarju ja näpuotsaga muudki.
Aga seda ma ei suuda siiani mõista, kuidas kuni esimese dünastiani püsis Pariis ainult Cité saarel, mida meiesugused tänapäeval tänu Asterixile ka Lutetiana tunnevad. 22 hektarit ei tundu just väga suur ala, aga eks see linnade plahvatuslik kasv olegi vist pigem uue aja sündmus.
"Jumalaema kirik Pariisis" on tõeliselt hea, kuid nõudlik raamat. Kiiresti seda lugeda ei saa, kuid tõeline raamatusõber leiab kindlasti, et see pole ilmaasjata klassikaks saanud. Pealegi, nagu ütles Pariisis meie suurepärane giid Marina Laikjõe, on Hugol suured teened selles, et Jumalaema kirik, mis tema eluajal oli väga kehvas seisus, kuna gooti stiil ei olnud enam popp, päris maha ei lagunenud. Hugo tegi selle jälle populaarseks ja sinna hakati investeerima. Nii et kõike kokku võttes on see palju enam kui Quasimodo, Esmeralda ja Claude Frollo lugu. Võiks isegi öelda, et pigem on kõik muu seal olulisem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar