pühapäev, 7. aprill 2019

Suzanne O'Sullivan "Kõik sünnib su enda peas"

Siinkohal tahan alustuseks tänada kirjastust Argo ja suurepärast tõlkijat Triin Olvetit, tänu kellele mul selline imetore raamat riiulis on! See oli mul teine Argo raamat lugeda ja pean tõdema, et see kirjastus on nüüd tõesti minu viimase aja parimaid avastusi Eesti kirjandustaevas.

Kui esimene Argo raamat, mida lugesin, oli une tähtsusest, siis seekord räägib neuroloog Suzanne O'Sullivan inimestest, kellel on päris haigused, päris sümptomid, aga ometigi ei leia meedikud nende kehast ainsatki probleemi. Kõik organid toimivad tavapäraselt, mingeid kõrvalekaldeid ei esine. Ja siiski vajuvad patsiendid krampides maha või siis on neil mingi jäse täiesti jõuetu vms.

Tänu tänapäeva meditsiini ja diagnostilise aparatuuri võidukäigule on arstid avastanud, et tegelikult - nagu ütleb ka raamatu pealkiri - sünnivad paljud haigused inimeste endi peas. Kehas endas pole midagi valesti, kuid keha reageerib füüsiliselt mingile emotsionaalsele probleemile. See pole meile kellelegi võõras - kui oleme närvis, hakkavad meie peopesad higistama, süda puperdab, nägu võib minna punaseks. Me ei ole haiged, lihtsalt emotsioon otsib väljapääsu ja keha konverteerib selle füüsiliseks probleemiks. Raamatus kirjeldatud patsientidega on samamoodi - nende elus on olnud mingi dramaatiline sündmus, millele nende keha nüüd niiviisi reageerib. Inimene ise ei pruugi üldse olla teadlik, et neil kahel asjal omavahel mingi seos on, või siis ei taha nad seda tunnistada.

Kui esimest korda sellest raamatust kuulsin, meenus mulle kohe mu enda kunagine sõbranna, kellel tekkisid seedehäired. Need läksid järjest hullemaks, nii et lõpuks elas ta ainult pudru peal. Ta käis uuringutel ja tuli sealt tagasi, tige nagu herilane - arst oli talle öelnud, et tal ei ole viga midagi, ja andnud talle tabletid, mis pidid kuidagimoodi ajule mõjuma (ma tõesti ei mäleta, mida see seal täpselt tegema pidi). Sõbranna turtsus, et temal on tõsine terviseprobleem ja ta on hulluks tembeldatud. Aga ometi hakkas ta seda rohtu võtma ja seedehäired kadusid kui nõiaväel. Arst selgitas, et ilmselt toimis asi nii: sõbrannal hakkas ükskord kõht valutama ja ta mõtles, et ilmselt oli see nt vorstist, mida ta sõi, ja et nüüd ta ei saa enam vorsti süüa, kuna ta kõht ei kannata seda. Järgmine oli juust ja nii edasi, kuni lõpuks oli ta enda ise nii haigeks mõelnud, et tal hakkaski reaalselt kõht iga kord valutama, kui ta sõi. Kui ta aru sai, et tegemist ei olegi füüsilise haigusega, läks kõik korda.

Sarnased on ka raamatus kirjeldatud lood. Paraku on inimestel seda raske uskuda, kui talle öeldakse, et sa oled terve ja kuigi su sümptomid on tõelised ja keegi ei taha neid alavääristada, siis on tervenemine ikkagi kinni su enda kahe kõrva vahel. Inimesed otsivad sageli oma diagnoosist tuge, kuna haigus toob kaasa hoolitsuse ja tähelepanu. Või siis nad lihtsalt ei tea, mis elusündmus neid niimoodi traumeerinud on, ja kuni nad seost ei loo, ei saa nad ka terveks. Või siis nad lihtsalt ei taha end seostada psühholoogilise häirega - nagu polkovniku lesk, ütlevad nemadki: "Minu diagnoos ei meeldi mulle!"

Eraldi teema on muidugi see, et tänapäeval on liiga palju informatsiooni kätte saada, ka meditsiinilist. Nagu raamatu "Kolm meest paadis, koerast rääkimata" peategelane, loevad inimesed (tänapäeval küll internetist) igasugu haiguste kirjeldusi ja leiavad, et neil on täpselt samad sümptomid. Vaesed arstid!

Raamat on üles ehitatud juhtumikirjeldustena ning piisavalt lihtsas keeles, et minusugune diletant kõigest aru saaks. Mõtlemapanev raamat!




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ann Dee Ellis "This is what I did"

Lugesin vahepeale vahelduseks ka ühe noorteraamatu. "This is what I did" on raamat, mille pealkirigi annab juba mõista, et pea...