Peab tunnistama, et ma ei välista võimalust, et loen ka järgmised osad ära. Välise külje pealt - sellel sarjal on KÕVAD KAANED ja see on lausa suurepärane. Ma ei tea, mis kiiks mul nende kõvade kaantega on, aga ma loen selliseid raamatuid alati palju parema meelega. Kõvade kaantega tuttuued raamatud, oh yes!
Selgus, et ka lugu oli täitsa kopsakas. Sebastian Bergman on muidugi selline tegelane, kellest ma krimilugudes suhteliselt väsinud olen - hunniku probleemide küüsis vaevlev piinatud geenius. Pealegi meeldivad talle juhtumiga seotud naised - sellele küll vihjatakse, et põhjus on kusagil minevikus, kuigi päris otse seda vähemasti esimeses raamatus veel ei lahata, kuigi üht-teist võib kirjapandu põhjal arvata.
Õnneks ei olnud see loo puhul siiski määrav ja tegelikult mulle väga meeldis hoopis see, et raamatus oli väga ausalt kujutatud politseinike igapäeva. Autorid ei läinud sellele teele, et panna detektiivid valge juhtumitahvli ette intelligentse ja äraseletatud näoga kõike seda piidlema, et siis lõpuks kooris hüüatada, et nad on juhtumi lahendanud (sest nad on lihtsalt nii leidlikud, et lahendavad kõik kuritööd tahvli ees). Ei, vastupidi. Paljuski oli seal näha tavalist musta politseitööd, nagu näiteks tundide viisi turvakaamerate lindistuste kammimist ja nende võrdlemist. Ka see, et Bergman oma geniaalsuses siiski paar eksijäreldust teeb ja alles lõpus õigetele jälgedele jõuab, oli tegelikult inimlik ja positiivne.
Tagasi mõeldes võiks selle siiski klassifitseerida tugevaks Skandinaavia krimilooks, mis hoiab juures ja saab natuke liiga ruttu läbi, kuigi lehekülgi on 400. Hea märk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar