pühapäev, 31. märts 2019

Patrick Ness "The Knife of Never Letting Go"

Ilmselt poleks ma seda raamatut ise iial lugenud, kuid abiturient teeb sellest uurimistööd, kus ta arutleb autori stiili üle ja tõlgib ka ühe peatüki, nii et oleks ilus juhendajana see läbi lugeda, eks ole.

"The Knife of Never Letting Go" on düstoopiline noorteromaan. Tegevus toimub planeedil, kus segastel põhjustel on juhtunud nii, et kõigi meessoost isikute ja loomade mõtted on kõigile vabalt kuulda. Peategelane Todd hakkab paari kuu pärast jõudma täisikka (13-aastaseks), kui ta avastab oma kodulinna lähedalt soost tüdruku, kelle mõtteid ta ei kuulegi. See on talle suureks üllatuseks, kuna nende kodulinnas on olnud ainult mehed. Peagi selgub, et kodus läheb Toddi elu ohtlikuks ning koos soost leitud tüdrukuga tuleb tal ohu eest ära joosta. Probleem on selles, et oht jookseb järele.

Raamatu lõpus tabas mind sama efekt, mis juhtus ka näiteks "Vahvat sõdurit Švejiki" lugedes - lõpus selgus, et lugu jääb pooleli, kuna autor suri kogemata enne ära, kui raamatu lõpetada jõudis. Õudselt tigedaks tegi. Noaraamatu lõpus selgus, et tegemist on triloogia esimese osaga ning lõpp oli väga ebarahuldav. :)

Ütleme nii, et noorteraamatu kohta oli meeldivalt kobe ka täiskasvanuna lugeda. Kuna see oli ilmselgelt ulme-/fantaasiavaldkonda kuuluva teos (ma ei suuda kunagi mõista, kust see piir nende kahe vahel jookseb), andis see loole võimalusi, mida päriselus ei oleks kuidagi võimalik rakendada. Arvestades ka hullust, mis "Sõrmuste isandast" ja "Harry Potterist" alguse sai, lähevad sellised raamatud ka noortele hirmhästi peale ning need rebitakse polettidelt ilmselt enne kõiki teisi žanre. Nii et hoolimata korralikust kogusest (raamatus oli umbes 500 lk) usun, et triloogia on vägagi populaarne.

Väike moraal jookseb sealt ikka ka läbi. Kui ka kogu maailm on muutunud kurjaks, lausa türanlikuks, siis Toddi tuntakse poisina "who couldn't kill" ja täiesti piisab sellest, et kahe teismelise poolt on headuse võim, siis saavad nad kõigist olukordadest rõõmsalt tulema.

Natuke närviline oli lugeda. Kogu aeg oli üks põgenemine ja tagaajamine ja peaaegu üldse mingit hingamiskohta ei olnud. Selles mõttes peaks ütlema, et hästi tehtud - ma olin seda lugedes nii pinges, et tundsin peaaegu samasugust kurnatust nagu pidevalt sõna otseses mõttes jooksvad noored. Ma ei ütle, et see mulle otseselt meeldinud oleks, pireke hüsteeriliseks kiskus. Aga no päädis ikka sellega, et peaaegu kogu raamat läks ühe päevaga. Mis on jällegi positiivne.

Abiturient andis ka teada, et järgmisel aastal tuleb sellest film. :)




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...