pühapäev, 31. märts 2019

Elizabeth Strout "Olive Kitteridge"

Minu selle kuu postituste arv ei löö nüüd küll tõesti ühtki maailmarekordit. Koolis on korraga kõik võimatud ja võimalikud projektid - Erasmus+, minu oma üheksandike lõpureis Londonisse, Cambridge Advanced eksami pilootprojekt ja veel umbes sada asja - ning võib tõdeda, et inimene on lõpuks ometi selle jalavibutamise ja lugemise asemel TÖÖLE hakanud...

Kuid blogi tahab pidamist ja märtsikuu raamatuid ei tohi sina mitte aprilli varna visata. Sestap võtan end kätte ja siit ta tuleb - raamatukupja-special. "Olive Kitteridge" on kuuldavasti üks tema suuremat sorti lemmikuid ja tänu temale see mul raamaturiiulis ongi. Elagu sõbrad, kes saavad aru, et parim kink on päriselt ka raamat!

Umbes poole raamatu pealt tuli mulle meelde, et Kubjas ükskord piuksus midagi sellest, et Francis McDormand, kes mängis suurepärases filmis "Kolm reklaamtahvlit linna servas", mängis ka proua Kitteridge'i. Guugeldasin kontrolliks. Selleks ajaks olin ma raamatuga jõudnud niikaugele, et mul oli tekkinud Olive'i füüsisest oma ettekujutus ja Francis McDormand oli minu arvates Olive'i tarbeks kehaehituselt pisut lahja. :) Küll aga vastas ta kõigile muudele parameetritele.

Kui nüüd vahepeal paar rida raamatust endast ka kirjutada, siis raamatust jookseb läbi terve plejaad erinevatest aastakümnetest sündinud inimesi, kes kuidagimoodi kõik Olive'iga seotud on. See iseenesest polegi keeruline arvestades, et ta on eluaeg (kardetud) matemaatikaõpetajana töötanud. Ühel või teisel moel on ta oma endiste õpilaste elu puudutanud. Oma näilise karmuse fassaadi taga on Olive tegelikult mõistev ja soovib enamasti inimestele head - ja aeg-ajalt rabab ta selle paljastamisega mõnda endist õpilast või muidu tuttavat, kes omast arust teda hästi tundnud on.

Perekonnaga on keeruline. Tema mees Henry armastab teda, kogu välisest karususest hoolimata. Kuid poeg Christopher elab veel täiskasvanud mehenagi üle lapsepõlvest saadud traumat, kuna ta ei ole tundnud ema armastust. Pigem vastupidi. Haavad ta südames on sügavad ja ta püüab neid psühholoogi abil lappida, samas kui Olive on sellest kuuldes ehk veelgi sügavamalt haavunud - tema on ju Christopheri ainult armastanud, kogu südamest, ja see on siis tänu!

See "Tõde ja õigus" topib ennast ka igale poole - isegi sellesse raamatusse. Olive'il oli Andrese ja Henryl Krõõda nägu, sest lugu on ju üksiti sarnane. Sa võid omast arust oma last armastada, tema heaks kogu elu rabada, aga kui sa kogu selle rabamise ja armastamise sees unustad ära korrakski last ennast vaadata ja jälgida, mis ta ise sellest kõigest arvab, siis võid sa ennast krussi armastada, aga pärast leida, et oled seda ikka teinud valesti.

Ja ometi annab raamatu lõpp meile kõigile lootust, et elu ei ole läbi enne, kui ta on päriselt läbi.

Nagu ma juba ennist mainisin, jookseb raamatust läbi terve plejaad inimesi. Kui ma oleksin suutnud selle ühe jutiga läbi lugeda, poleks nad mul vahepeal sassi ka läinud, aga ma arvan, et põhjus oligi selles jupiti lugemises. Küll aga oli nauditav kirjaniku valik väikesesse provintsilinna tuua igati erinevaid karaktereid ja lugusid, isiklikke draamasid ja armastuslugusid - ühesõnaga, kogu elu kontsentreeritud moel.

Veel kord kummardus Kupjale.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Charles Baudelaire "Väikesed poeemid proosas"

Minu kokkupuude Charles Baudelaire'iga on olnud põgus ja jääb lausa nii kaugele kui mu  gümnaasiumipäevad. Ega ma peale "Kurja lill...