Kerge pintslitõmbega sisust. Louise saab pea korraga kaks kutset - ühe keskkooli kokkutulekule ja teise tolleaegselt klassiõelt, kes Louise'i teadmist mööda peaks hoopiski surnud olema, kusjuures Louise'i käsi oli seal kaudselt ka mängus olnud. Kõike seda arvesse võttes on see Louise'ile suur šokk ja minevik tuleb mürinaga tagasi. Ja kui nüüd kokkutulekul ka veel üks asjaga seotud tüdrukutest sureb, läheb päris jamaks.
Noh, ütleme nii, et ma lugesin selle lõpuni tänu sellele, et ma ikka mingil määral tahtsin teada, kuidas lugu lõpeb. Aga ma ütlen, et see oli üks piin. Õnneks suhteliselt lühiajaline. Esiteks oli kogu see lugu otsast otsani klišeesid täis, kuigi iseenesest olid teemad potentsiaalselt täiesti lootustandvad (koolikiusamine, popid ja eemalejäetud tüdrukud ja selle tagajärjed jne). Meenub Lackbergi kümnes raamat, kus sedasama teemat oli käsitletud nii, et lugesin pea hinge kinni pidades. "Sõbrakutses" ei olnud mitte midagi, mille peale ei tuleks juba esimestest lehekülgedest peale. Ainus asi, mida ma algusest peale oodata ei osanud, oli lõpplahendus. Seal oli kaks lahendusliini, millest mõlemad olid selles mõttes ebausutavad, et nad kargasid välja tühja koha pealt. Tundsin puudust sellest, mida teeb Agatha Christie - tema jätab alati mingeid leivaraasukesi siia ja sinna, nii et pärast lõpplahendust lugedes klõbisevad kõik jupid suureks pildiks kokku. Seda "Sõbrakutses" ei ole - lahendus tuleb, aga see nagu ei käigi millegagi kokku. See, kes sõnumite taga on, pole ka nagu üldse loogiline - no ei jäänud uskuma, et selline inimene oleks võinud teha kõike seda, mida ta tegi.
Ja noh, ma olen küll oma kannatust juba kakskümmend aastat õpetajana ja varsti 14 aastat emana tohutult treeninud, aga ükskord katkeb ka see, kui loed selliseid lauseid nagu "pean lõpu tegema klientide hooletusse jätmisele" või "ta keeldus laskmast teistel tüdrukutel mind vestlusest tõrjuda". Või siis minu isiklik lemmik: "Vajadus, et metsast leitud surnukeha kuuluks täiesti võõrale, survestab mind nagu ületäitunud põis." See viimane muidugi pani mind mõtlema sellele, et ega originaal ka palju parem ei saanud olla. Või siis veel üks vestlus: ""Kas soovite kohvi võtta?" - "Ei, kõndigem.""
Mõtlesin, et kui see oleks välja kuulutatud noorteraamatuna, kus tegevusliin ongi peamine ja kõik muu nagu karakterid ja alltekstid teise- või kolmandajärgulised, siis oleksin ma selle veel üle elanud. Aga ma palun väga vabandust, see on nüüd hetkel küll üks puhtakujuline haip. Samas on sellel ikkagi väga palju ülipositiivseid arvustusi Goodreadsis, nii et lugege ikka. Ma panen oma raamatu homme-ülehomme ka Raamatuvahetusse üles, olge siis kärmed. :)
Pildi panin RR lehelt pätsu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar