laupäev, 9. märts 2019

Zora Neale Hurston "Their eyes were watching god"

See raamat on mul kuklas istunud juba paarkümmend aastat - alates sellest ajast, mil töötasin Dakari rahvusvahelises gümnaasiumis ja meie kooli vanemates klassides oli see kohustuslik kirjandus. Ma olen need sealsed kohustuslikud raamatud nüüdseks vist kõik läbi lugenud ja pean tunnistama, et valida nad oskasid. Buchi Emecheta, Alice Walker ja nüüd ka Zora Neale Hurson on minu ajukurdude vahel kõvasti kanda kinnitanud ja tegemist on tõeliste väärtkirjanduse pärlitega.

"Their eyes were watching god" oli raamat, mille kaane avasin teatava eelarvamusega just selles mõttes, et mu ootused olid väga kõrged. Tavaliselt, kui ma end üles kütan nagu Eesti rahvas rahvusvaheliste suusavõistluste eel, on mul ka tunne pärast lugemist nagu Eesti rahval rahvusvaheliste suusavõistluste järgselt. Seekord mitte.

Peategelane raamatus on Janie, keda lapsepõlves kasvatas kehvade asjaolude kokkulangevuse tõttu vanaema. Viimane paneb Janie oma südamerahustuseks võimalikult vara mehele just siis, kui Janie on pirnipuud ja mesilasi vaadates mõelnud, et see on tõeline armastus ja abielu. Mingit pirnipuud ja mesilasi Janie esimesest armastusest ei tule, sest eks ta oma südames ikka pigem mässumeelne kogu oma abielu ja üldse ilmaelu vastu on. Kuigi tõesti ainult mõttes.

Pole siis imestada, et ta esimesel võimalusel oma pirnipuud otsima läheb - mehega, kes juhuslikult tema kodust mööda sammub ja naise endaga päris uude, vastloodud linna pesa punuma suundub. Janie'le pakub see kindlasti rohkem kui esimene abielu, aga kahjuks närbub ka see pirnipuu peatselt ja Janie avastab endalegi üllatuseks end jälle traditsioonilise naise rollist, kuigi linnapea naise ja poepidajana. Ning nagu ütleb autor, "she must talk to a man who was immensities away" (p 84).

Kuid siis mees sureb ning "she sent her face to Joe's funeral, and herself went rollicking with the springtime across the world" (p 88).

Nõnda leiabki Janie end neljakümneaastase naisena esmakordselt päris vabana, kuna esmakordselt on tal enda elu üle täielik kontroll. Välja ujub uus austaja, Tea Cake, ja Janie laseb temaga linnast jalga. Nii et õige lugu algabki alles kusagilt saja lehekülje pealt ja alles siis saab lugeja vastuse küsimusele, mis tal tekkis esimeses peatükis, kus Janie üksinda koju tagasi tuleb ja annab teada, et Tea Cake on "gone".

Mõtlesin lugedes sellele, et Janie oli kõige vabam siis, kui ta oli kõige sõltuvam - Tea Cake oli see, keda ta oli oma elus nelikümmend aastat oodanud, kes ta viis suurde maailma, kellega ta koges nii palju erisuguseid elamusi. Ta ei olnud enam puurilind, sealt oli ta välja lastud, aga esimest korda elus oli ta ühest mehest emotsionaalselt sõltuv. Ja sellest sündis talle ka kõige enam südamevalu - eelmiste meestega ta oli küll õnnetu ja kammitsais, kuid mehed ei läinud talle vähimatki korda ning seetõttu ta ka kannatas kordades vähem kui Tea Cake'iga. Tea Cake oli see, kes lõpuks ka Janie südame murdis, aga puhuks kui keegi lugejatest raamatut ise lugeda kavatseb, siis spoilerid jäävad täna ära. See ei pruugi olla nii, nagu pealt paistab.

Jah, seda raamatut peab lugema. Julgen küll öelda, et afroameerika kirjanduse tüvitekst on ta täpselt sama palju kui "The Color Purple". Järjekordne raamat, mida lõpetades oled natuke oimetu ja õige natukene parem inimene.

Film on ka. Halle Berryga peaosas.






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...