Camilla Läckberg kirjutas üheksa suhteliselt sarnast raamatut. Kümnendaks raamatuks on ta ilmselt kogunud piisavalt julgust, et ise astuda suhteliselt õhukesele jääle ja võtta ette teemad, mida praeguses geopoliitilises olukorras paljud ilmselt liiga julgelt rünnata ei malda.
Esiteks toob Läckberg sisse Süüria põgenikud. Ja noh, mis ma oskan kosta - nagu Eestist loeks. Ühiskond on selles küsimuses samamoodi lõhestatud nii siin kui Rootsis, vähemalt raamatu järgi otsustades. Samamoodi on arulagedat vihkamist. On täiesti selge, et Läckberg ise on nende poolel, kes võtavadki põgenikke sõjapõgenikena, kelle traagika nõuab kaastunnet. Kuid siiski kumab ridade vahelt läbi seegi, et ta mõistab ka seda, mis paneb vastaspoolt niimoodi rapsima ja tuld sülitama, nagu nad seda teevad.
Teiseks teemaks on teismelised ja mitte need, kellel elus hästi läheb, kes etlevad ja mängivad viiulit ja käivad matemaatikaolümpiaadil. Mitte ka need, kelle pere neid kõiges aitab ja toetab. Läckberg võtab ette kõige mustemate mõtetega teismelised, kõige julmemat sorti kiusamise ja kõik selle, mille see halvimal juhul endaga kaasa võib tuua. Sest see halvim tuleb ka.
Põhilugu kulgeb kolmel tasandil - on tänapäeva lugu, kaheksakümnendate aastate lugu ja 17. sajandi lugu. Uuemad on kohe omavahel seotud, sajanditetaguse nõiajahi lugu seob end tänapäevaga alles päris viimastel lehekülgedel. Lugu on kompleksne ja ei taha kuidagi laheneda, nii et kogu see 600 lehekülge kulub täiesti marjaks ära. Lõpuks ikka laheneb, ei tasu karta.
Ja siis on seal loomulikult meie võluvad politseijõud. Mellberg on ikka seesama vana lollpea, kes paneb põlema kõige suuremad tulekahjud, no pun intended (kes on lugenud, see teab), aga aeg-ajalt üllatab ka positiivselt. Ta on kogu selles kupatuses nagu üks nelja-aastane unruly child, kes käitub enam-vähem okeilt, aga iial ei tea, kust luuavarrest järgmine pauk tuleb.
Kõige siiramad aww-hetked on sedakorda Martini päralt.
Muideks, ma ei teagi, miks ma seda juba ammu teinud ei ole, aga guugeldasin Fjällbacka pilte. Jeerum küll, see on nii väike, et selle kümne raamatu peale peaks arvestuslikult iga maja kohta üks mitte kõige loomulikumat surma surnud inimene olema. Kordades hullem kui Midsomer. Mina ei saa aru, kuidas keegi seal üldse elada julgeb. :D
Järelsõnas räägib Läckberg, et ühel toredal oksjonil müüdi välja võimalus saada Läckbergi raamatusse. Selle võitis Johannes Klingsby (tõesti oli sees, positiivse kõrvaltegelasena) kõvas lahingus Läckbergi enda sõbraga, kes oli seda oma naisele kingitusena plaaninud. Nii hakkaski Läckbergil sõbrannast kahju ja kirjutas väikesesse episoodi naisegi sisse. Jälle aww.
Ja lõpuks kaevasin ma välja ka sellise info, et Läckberg kirjutab praegu oma 11. Fjällbacka-raamatut, mis pole ime, aga ta on võtnud ette ka täiesti uue kaheosalise põneviku kirjutamise, mis tundub olevat idee poolest mingi Kättemaksukontor 2.0 laadi toode (ilmselt kordades väljapeetum, kuid naiste kättemaksuga olevat tegu küll) ning kus on uus peaosaline Faye. Pealkirja veel pole, aga panen ohates juba rahakoti rauad valmis. Eriti arvestades seda, et Läckberg pole ilmselt võimeline kahe osaga piirduma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar