Camilla Läckberg "The Ice Child" (Fjällbacka #9)

Selle kuu viimane postitus, aga kuna ma olen juba teist päeva kodus haige, siis tuleb siit vastavalt seisundile võibolla suhteline udujutt.

Läckbergi raamatud on jätkuvalt tõeline maiuspala. Ta ei ole nii noir, nagu tavalised skandinaavlased seda on, mis minu jaoks on pluss. Ma olen üks nendest, kes neid noire väga palju lugeda ei jaksa ja ausalt öeldes ei taha ka. Kuskil jooksevad mingid piirid. Aga Läckberg on just paras, kuigi see raamat on tema kõige noirilikum osa Fjällbacka-seerias. Õõvastav ja piinav sarimõrvar ja puha.

Kõik tavapärased jooned, millega Läckbergi austaja harjunud on, jooksevad ka selles osas läbi. On tänapäevane lugu, aga on ka ajalooline taustalugu, mis sedakorda on suhteliselt lähiminevikust. Originaali tiitel on "Lõvitaltsutaja" ja kuigi ei saa küll väita, et loos saab tsirkust, siis omal kohal on see pealkiri kindlasti. On tsirkus, kuigi tsirkust ei saa.

Erica ja Patrik elavad ka rõõmsasti oma elu edasi, lapsed kasvavad ja kaksikud on terrible twos, aga nad on perena ennast kenasti sisse töötanud ja asjad sujuvad. Seda ei saa kahjuks öelda Anna ja Dani kohta, kellel eelmisest seeriast omad kanad kitkuda.

Tekst on Läckbergile iseloomulikult tihe ja nagu parimad krimid ikka, tilgutab ta igal rindel täpselt parasjagu infot, et kogu aeg tahaks edasi lugeda. Kahjuks on töö ja öö selles suhtes segavad faktorid.

Ja nalja saab! Eriti tore oli stseen, kus Patrik on Erica peale tulivihane, aga... Ei, ma ei saa seda ära rääkida, kubjas Piret saab pahaseks. Teie teised võibolla ka. Aga jätke mu sõnad meelde ja naudite seda stseeni veel rohkem kui mina. :D

Ühe vea leidsin ka, aga see oli tõlkeviga. Ingliskeelses versiooni tõlkija ei ole ilmselgelt kursis parimate multikatega (nagu mina oma kolme käblikuga paraku olen sunnitud olema). Nimelt vaatavad lapsed seal "Autode" multikat ja seal on peategelaseks keegi senitundmatu Flash McQueen. Flash! :O Kui mu lapsed seda näeksid, langeksid nad kollektiivselt minestusse. Lightning McQueeniga koos.

Etteruttavalt võib öelda, et mul on praegu pooleli hetkel viimane Fjällbacka. Sellega võib muidugi aega minna, see on nii hull telliskivi. Ideedepuudust ei paista Läckbergil olevat. Saagu neid palju!