kolmapäev, 12. detsember 2018

Mohsin Hamid "Exit West"

Nadia ja Saeed elavad ühes täpsustamata linnas, ilmselt Lähis-Idas, kus alguses on kõik enam-vähem hästi. Noored kohtuvad loengutes ja jäävad üksteisele silma, aga juba üsna pea hakkavad mässuliste ja tegelike võimuorganite omavahelised kemplemised linnainimeste ellu jõuliselt sisse murdma ning elektrikatkestused, pommiplahvatused ja nii füüsilised kui vaimsed purustused ei luba kellelgi end enam turvaliselt tunda.

Siinkohal hakkavad pead tõstma ka kuulujutud sellest, et siia-sinna on tekkinud salapärased uksed, mille kaudu saab ära põgeneda. Saeed ja Nadiagi otsustavad kasutada võimalust, kuni veel saab. Nad maksavad tuttavale, kes ukse asukohta teab, viimane viib nad ukse juurde, noored astuvad sisse ja on - põmaki! - Kreeka saarel põgenikelaagris. Kui seal keeruliseks läheb, viib head sooviv kohalik neid nad järgmise ukse juurde, mis viib Londonisse. Ja lõpuks jõuavad nad Ameerikasse välja.

Ma mõtlesin pikalt selle üle, kas see raamat pigem meeldib mulle või jätab see nii karjuvalt välja kirjutatud ja rasvaselt alla joonitud uste sümbol mind pigem külmaks. Ja ma jõudsin lõppeks järeldusele, et mulle tegelikult käis see natuke naiivne võte ikkagi pigem närvidele. Vabandan siinkohal kupja ja kõigi muude ees, kellele see meeldis ja kes leidsid, et see oli hea ja tabav sümbol. No oli ka, aga ma oleksin ikkagi eelistanud mingit muud ja natuke looritatumat viisi.

Kõik muu aga meeldis väga, kuna Nadia ja Saeedi lugu võiks sama hästi olla ükskõik millise põgeniku lugu kõigis oma nüanssides - selles, kuidas nad peavad kuskil vastutahtsi passima ja kuidagimoodi hakkama saama, kuni avanebki mõni uks, mille kaudu nad satuvad vahel üllatavatesse kohtadesse (ei suuda mina uskuda, et mõne põgeniku unelm kodumaalt tulema hakates oli Eestisse sattuda...) ja peavad igal pool nullist alustama. Igal pool on omad ohud, kohalikud ei võta neid kusagil avasüli vastu, ja loomulikult võtab see oma osa. Kannatavad nii põgenikud kui ka nende omavahelised suhted.

Nojah. Kõike kokku võttes ja arvestades andsin ma Goodreadsis 4/5.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...