Peategelasteks on kolm sõpra, kes ei ole just kõige suuremad oivikud - ega elu neid ka selles suhtes väga soosinud ei ole, kuna nad tulevad kõik suhteliselt keerulistest oludest. Minategelane Capleton ja tema klassivend Terry (hüüdnimega Terror) pluss viimase pruut Caldonia leiavad, et poistel on vaja enda mehisust tõestada ja võtta ette üks tõeline julgustükk, et Caldonia nende kallal pidevalt sel teemal ei nokiks.
Mitte et Capleton nii hirmsasti otsesõnu tahaks postkontorist sularaha röövida, üldsegi mitte. Parema meelega jääks ta haigeks või murraks jalaluu või koliks ära, aga Terrorit ei taha ta alt vedada ja Caldonia nokkimist ei taha ta ammugi kannatada.
Ütleme nii, et terve mõistus ütleb, et isegi tiinekas ei tohiks olla nii loll nagu need kolm, aga kirjanduslikel kaalutlustel nad seda siiski on ja raamat ongi päriselt ka naljakas. Kujutan ette, et see pole küll mingi ime, et Alex Wheatle on hetkel Inglise laste- ja noortekirjanduses üks kuumemaid nimesid. Ta puudutab oma raamatus väga-väga kergelt ka sotsiaalseid probleeme, kuna peategelased on getolapsed ja ühe perekond puruneb, aga see ei muutu hetkekski väga domineerivaks, nii et põhiliselt on tegemist ikka lõbusa lasteraamatuga.
Mina õppisin sellest raamatust hulgaliselt ingliskeelset slängi, nii et väike hariv moment ikka ka. 👀
Ja vahepeal on päris hea oma ajusid natuke loputada ja välja väänata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar