Kuna ma olen ainult kuulnud mingitest Permi grupeeringutest ja "skandaalsest ärimehest" Meelis Laost ja pöörastest üheksakümnendatest, kus maksis hoopis mingi teine õigus kui praegune. Kui Rahva Raamat selle hitiklubi kuuraamatuna välja pakkus, kergitasin kulmu ja ütlesin endale, et ohoo, loeme siis nüüd ära.
See oli üks kummaline raamat. Tõeks osutus see, mida ma kartsingi - kuna tegelasi oli selles maailmas tohutult palju, siis jooksis läbi üliarvukalt sündmusi ja inimesi (peaasjalikult selliseid inimesi, kes endalegi üllatuseks ühel hetkel leiavad, et nad on ühel või teisel viisil surma saanud). Umbes kolmandiku raamatu peal ma otsustasin, et aitab, ma ei üritagi enam järge pidada. See oligi algusest peale täiesti lootusetu üritus, eriti arvestades seda, et peale Meelis Lao ja jäägrite ei olnud ma pea kellestki varem midagi kuulnud. Nii ma siis registreerisin neid nimesid ainult hetkeks ja siis läksin lihtsalt edasi.
Aga teine asi, mida ma kindlasti tahaksin ära märkida, oli see, et "Eesti maffia" oli ootamatult naljakas raamat, nagu näha ka ülaltoodud tsitaadist. Kogu see krempel oli kirja pandud läbi täiesti varjamatu irooniaprisma. Autor oleks nagu seisukohal, et kogu see Eesti bande on üks suur wannabe, pigem nii-öelda maffia kui päris asi, Itaalia ristiisade vaene sugulane, nagu oleks keegi eestlastest kord endale öelnud: "Las mina proovin siis ka..." Seda on kogu raamatu vältel päris kõvasti tunda - kuigi tegelikult on ju tegemist reaalsete isikute ja ka reaalsete surmadega, siis nende päris-surmade vahel on kogu see vahepealne kammaijaa täitsa lõbus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar