Sellegi raamatu puhul on süüdlane lugejale algusest peale teada, nii et vaadeldakse pigem psühholoogilist poolt, kuid ka seda, kuidas juhtunu inimestele avaldub. Või siis vähemalt üritatakse.
Raamatu tagakaanel on öeldud, et Ruth Rendell on enam kui 60 raamatu autor ning võitnud arvukalt rahvusvahelisi auhindu. On üsna irooniline, et ma kirjutan seda blogisissekannet hetkel, mil olen just lõpetanud järgmise raamatu, Maarja Kangro "Minu auhinnad", millest kohe ka pikemalt juttu teen, kui Rendelliga ühele poole saan, aga kergelt muigama pani see fraas mind praegu küll. Kolm korda on ta saanud ka Edgar Allan Poe auhinna ning pälvinud oma kirjandusliku tegevuse eest aadlitiitli, ütleb tagakaas uhkelt.
Inglased ei ole väga nõudlikud.
Muidugi võib olla, et tal on kõik need teised arvukad ja auhinnatud raamatud paremad, aga minu jaoks jäi vähemalt "Naabritüdrukus" puudu pingest ning ka selgusest. Raamatus oli kole palju tegelasi, kes mul kõik juba alustuseks sassi läksid ja paari erandiga sassi ka jäid. Kes seal lapsepõlves mängukaaslased olid ja kes olid nende hilisemad partnerid, kelle abikaasad tulid samast lapsepõlvepundist ja kes olid enda omad importinud kuskilt mujalt seltskonnast jne jne. Suurema osa lugemise ajast olin ma lithsalt segaduses, et kes see nüüd on, kellest räägitakse, ja kes ta sellele eelmisele nüüd oligi. Päris lõpuks mõni põhilisem tegelane sai ikka selgeks ka.
Kõige loetavam oli selles raamatus ühe abielu lörri minemise teema. Tavaline armukolmnurk, mahajäetud naine hullub ja hakkab mässama, kuid hiljem emantsipeerub piisavalt, et luuserile pärast koht kätte näidata, kui see tagasi roomab, saba jalge vahel.
Nojah.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar