Maarja Kangro "Minu auhinnad"

Ütlesin just täna raamatukupjale, et mulle meeldib Maarja raamatute juures kõige rohkem see, et tal tundub olevat sügavalt ükskõik, mida laiemad massid tema kirjutistest arvavad ja kas noodsinased massid arvavad, et sellistest teemadest peaks üldse kirjutama. Maarja tahab millestki kirjutada, talle tundub teema kas vajalik või huvitav, ning siis ta kirjutab.

(Lugeja ärgu pahandagu, et ma autorit eesnimepidi kutsun, kursusekaaslast on imelik Kangrotada.)

Esiteks ei arva ma muidugi, et see päriselt ka lõpuni tõsi on. Eks ta isegi mainib just sellessamas auhindade raamatus, et eriti noorel literaadil on väga taolist tunnustust vaja. Toob ju auhind prestiiži ja ikka päris sageli ka raha, kuigi alati - nagu nähtub raamatust - ei pruugi need asjad üldse omavahel korrelatsioonis olla.

Esimene osa raamatust räägib autori enda auhindadest ja ka põgusalt ta enese žüriis olemise ja auhindade määramise kogemustest ning kui palju - või vähe - see teda mõjutanud on. Teine osa arutleb, nagu kaanel mainitud, kirjandussotsioloogiliselt taolistest auhindadest üleüldse, nende arengust ja neisse suhtumisest erinevail ajaperioodidel ja erinevates riikides.

Mina ei ole literaat, ma pole oma elus peale blogi midagi kirjutanud. Okei, tõlkinud nüüd olen. Ma mõtlen praegu sügavalt selle üle, kui massiliselt seda raamatut müüma hakatakse. Miks peaks mõni sportlane või õpetaja või farmitööline leidma, et see teema teda kõnetab. Ausalt öeldes ei peaks mindki, aga võta näpust. Lugesin lõmpsti läbi, itsitasin siin-seal, noogutasin siin-seal. Eriti teises osas arutles Maarja ju üldinimlike vajaduste üle - eks me kõik vaja aeg-ajalt tunnustust. Rahaline auhind on ka tore, kui siiski on ehk olulisem teadmine, et ma olen selle asjaga, mida ma ajan, õigel teel.

Tore oli lugeda sellest, kuidas erinevad nominendid ja laureaadid nagu peaksid olema auhinnast üle. Auhinna pärast tõmmelda on väiklane ja lapsik, seda välja nuiata masendavalt needy. Õige kirjanik kõnnib ringi hooletult nagu dändi, kelle välimus on viimse voldini hoolikalt sätitult hooletu. See kõik on nii tähtis, aga seda ei tohi ometi teistele välja näidata!

See on tihedalt seotud meie - ja võibolla veelgi rõhutatumalt loomeinimeste - sisemise nartsissismiga, mille kohta lk 280 on öeldud nii: "Ei ole siin mingeid varjatud motiive, lihtsalt meeliülendav on vaadata, kuidas ma säran. Kes paistab sealt pjedestaalilt või ajalehe esiküljelt, kes kõnnib seal päikeses - mina, mina! Nii ilus, hurraa!"

Aga kes on veelgi kõrgemale arenenud, tekitab furoori ja kõneainet näiteks sellega, et ütleb auhinnast ära.

Ja kui auhind juba ilusti vastu võetud ning end pildistada ja intervjueerida lastud, siis on samuti täitsa tore lugeda raamatu päris lõpus sellest, mis neist auhindadest kodudes saanud on...

Maarja võtab ette massiivse ülesande ja hekseldab läbi auhinnad kulka preemiatest Nobelini välja. Kolm lehekülge kasutatud kirjanduse nimekirjagi annab aimu, et tegemist on põhjaliku uurimistööga, mis esseistlikus vormis lugeja ette jõudnud on. Kirjutab hästi, loogilise selgusega, kergesti jälgitavalt. Ja nagu tema raamatutes viimasel ajal ikka, esinevad kõik tegelased seal oma pärisnimede all.

Nagu ma juba ütlesin. Maarja kirjutab, kuidas Maarja tahab. Ja see on uskumatult võluv.