Seekord on lugu 12-aastasest tüdrukust Milast, kellel on isaga plaanitud reis USA-sse, et isa vana sõpra külastada. Vaid päev-paar enne reisi selgub aga, et mees on jäljetult kadunud ja jätnud naise, beebi ja koera. Mila ja isa otsustavad siiski sõita - sõbra külastamise asemel saab sellest nüüd sõbra otsimise retk, mille käigus tuleb päevavalgele nii mõndagi üllatavat.
Kui "Nii ma nüüd elan" on pigem noorteraamat, siis "Picture me gone" on pigem lasteraamat, kuna rõhk on pigem süžeel kui sellel, mis ridade vahel on (kuigi loomulikult on sealgi, mida leida). Mila on terane tüdruk, kelle interpersonaalne IQ on ilmselt kusagil pilvepiiril, kuna ta on võimeline inimese käitumisest ja olekust lugema mikromärke, mis talle nende kohta olulist infot annavad. Mina isiklikult leidsin, et raseduse äraarvamine enne seda, kui naine ise seda teadis, oli natuke liiga hoogne sulekaar kirjaniku poolt, aga no mine tea.
Raamatu lõppedes olin ma kuidagi ebaleval seisukohal. Lõpplahendus oli võibolla eeldatav ja loogiline, aga võibolla isegi liiga. Kuna sinnani oli tegemist eriliselt terase tütarlapse ja ka eriliste ilmastikutingimustega (lumesadu aprillikuus, millest oleks võinud ja ka midagi välja lugeda) siis oli lõpp kuidagi väga argine. Ma oleksin lootnud midagi kriminaalsemat või ekstraordinaarsemat. Aga võibolla olen ma lihtsalt liiga täiskasvanu ja sellepärast tunduski raamatu lõpp nagu kõige tavalisem ümberjutustus suhteprobleemidega perest.
Ja võibolla oli mul lihtsalt pärast Rothi ja Vila-Matast raske tulla maailma, kus "sometimes a cigar is just a cigar" (Sigmund Freud).
Tegelikult ma arvan, et see on tore raamat ja sihtgrupile kindlasti väga vahva lugemiselamus. Kirjutatud on ju kenasti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar