kolmapäev, 25. juuli 2018

Enrique Vila-Matas "Dublinesk"

Down stucco sidestreets,
Where light is pewter
And afternoon mist
Brings lights on in shops
Above race-guides and rosaries,
A funeral passes.

The hearse is ahead,
But after there follows
A troop of streetwalkers
In wide flowered hats,
Leg-of-mutton sleeves,
And ankle-length dresses.

There is an air of great friendliness,
As if they were honouring
One they were fond of;
Some caper a few steps,
Skirts held skilfully
(Someone claps time),

And of great sadness also.
As they wend away
A voice is heard singing
Of Kitty, or Katy,
As if the name meant once
All love, all beauty. 

(Dublinesque, Philip Larkin)

Tegelikult on Larkini luuletus, mis raamatus üsna kesksel kohal on, ka suurepäraselt ära tõlgitud. Aga enda harimine pole kunagi kedagi lollimaks teinud. 

Nagu näha ka juuresolevalt pildilt, lugesin ma seda raamatut hooga, mis kahandas tunduvalt mu minijärjehoidjate hulka. Mõni on kohe selline. Kui keegi aforisme kogub, siis siit tuleb neid hulganisti - mõni autori enda oma, suurem jagu kellegi teise oma, sest lugu on umbselt täis tsitaate ja viiteid teiste kirjanike teostele. 

Teksti kvaliteet on muidugi kosmiline. Mõneti on see just kvaliteeditaseme poolest võrreldav Philip Rothiga, aga vahe on selles, et Rothi lugedes ei olnud mul pidevalt huulil sardoonilist irvet. "Dublinesk" räägib küll iseenesest loo, mida võiks pidada traagiliseks - alkohoolikust ja arvutiautistist endine kirjastaja, kelle äri on läinud pankrotti ja naine ähvardab ta maha jätta (ja lõpuks jätabki), kui mees uuesti jooma hakkab jne jne -, aga ometigi on kogu see lugu vürtsitatud paraja irooniakogusega. Ja sardoonilisele naeratusele lisaks kerkis aeg ajalt üllatusest ka emb-kumb kulm, kuna lõik või lausegi võttis siin-seal täiesti ootamatu pöörde. 

Mõni näide.
Kuu särab - mis tal muud üle jääb - üle eimillegi uue. (lk 262)
Celia, mu arm, sa ei kujuta ette kui aeglaselt langeb lumi universumile ja kõikidele elavatele ja surnutele ja sellele lollakale Corki noormehele. (lk 288)
"Ma tahan selle Celia vana armukesega rääkida." 
"Kas ta polegi siis surnud?"
"Sa tead väga hästi, ema, et sellised pisiasjad meid ei kõiguta." (lk 323)

Seesinane endine kirjastaja Riba mõtleb välja üldise romaaniteooria, mille järgi peaks igas korralikus romaanis olema viis põhielementi: intertekstilisus (seda on "Dublineskis" ikka korralikult), seosed kõrgema poeesiaga (vabalt), moraalse maastiku allakäigu teadvustamine (ikka saab), stiili kerge ülimus süžee suhtes (ilmselgelt) ja kellana edasitiksuv kirjutus (tiksub seal edasi-tagasi, aga tiksub ikka lõppkokkuvõttes edasi). Kirjanduse kui sellise pärast valutab ta südant ja näeb, kuidas "õudusromaanide kuldvasikas sünnitab tobeda legendi passiivsest lugejast" - mis, kui järele mõelda, polegi ju nii vale. Ja siis ongi vaja võtta James Joyce'i tüvitekst ja selle põhjal hakata pidama kirjanduse matuseid. 

Mulle tõesti väga-väga meeldis. Kui mõnda raamatut lugedes tundub, et igasugu vihjeid ja intertekstilisust on liigagi, et kirjanik nagu eputaks oma teadmistega, siis "Dublinesk" on läbinisti võluv ja omamoodi armas raamat. Ja tekitas soovi ka Joyce'i "Ulysses" korralikult läbi lugeda - ülikooliajal käis see törts ülejala. 

Kuna välja on raamatu andnud Toledo kirjastus, siis kui nad kunagi seda blogi lugema satuvad (sest tavaliselt satuvad), siis ma küsiksin neilt a) kui palju nad oma kirjastuse võlu ja valu Riba omaga samastavad (sest ka Riba andis välja väärtkirjandust ja otsis 'seda ühte' uut kirjanikku, keda tema avastada saaks) ja b) kas läbiv 'Worldi fail' on näpukas või oli ka originaalis selline kirjapilt. :P 

Ja taas tahaksin ma eraldi kiita tõlkijat, kelleks sedakorda jällegi Triin Lõbus. Ma olen seisukohal ja jään sellele alati, et kui asi puudutab ilukirjandust, siis on tõlkija ikkagi kaasautor, mitte lihtsalt vahendaja. Kui tegemist on suvalise naistekaga, mille tekst mingit erilist pingutust ei nõua, siis see on iseasi. Kuid sellise alusteksti puhul, kus iga lause on ilmselgelt olnud kui pisikene pärl, oleks lausa kuritegu kasutada keskmise või kahtlase kvaliteediga tõlkija teenuseid. "Dublineski" tõlge on särav ja värske. Lihtsalt suurepärane. 





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Irene Solà "Mina laulan ja mägi tantsib"

Mul on nüüd natuke sassis, aga vist on nii, et see on Varraku septembrikuu raamat.  170 lühikest lehekülge, lugesin kuu aega. Aga veel vaid ...