John Maxwell Coetzee "Disgrace"

Võlg on võõra oma ja eriti halb on see, kui jääd võlgu oma isikliku raamatukupja ees, kes on sulle saatnud hunniku kvaliteetkirjandust. "Disgrace" on mul juba mitu kuud loetud raamatute riiulis, aga ei ole kuidagimoodi olnud õiget hetke. Nüüd otsutasin, et ei ole paremaid, halvemaid blogimisaegu, on ainult hetk, milles kirjutan praegu. Nii et armas raamatukubjas, siit ta tuleb. 

Huvilistele ütlen kohe ära, et raamat on tõlgitud ka eesti keelde ning seda saab otsida pealkirjaga "Häbi" - tõlkija Vladimir Indrikson, värsside tõlkija Harald Rajamets. Kuna ma ise lugesin seda inglise keeles, ei oska ma eestikeelset tõlget mitte mingil moel kommenteerida, aga olemas ta on. 

David Lurie on frivoolsete elukommetega inglise keele professor. Kuna ta regulaarprostituut keeldub temaga päris suhet loomast, võrgutab ta alustuseks ära sekretäri (kui paremat ei saa, kõlbab klišee ka, eksole) ja siis hakkab taga ajama üht oma tudengitest. Ja mida mehele ei anta, selle mees võtab. Kasvõi vägisi. Kui see karutükk välja tuleb, keeldub Lurie mingilgi kombel vabandamast, sest tema arvates on oluline elada nii, nagu kirg küsib. Skandaali tulemusena jääb Lurie oma tööst ilma ja lahkub ülikoolist, saba jalge vahel. 

Ta suundub oma tütre juurde maafarmi, et aeg maha võtta. Machomees nagu ta oma arust on, leiab ta iroonilisel kombel, et ta tütar ei olegi meestest ülepea huvitatud. Ja kui häbiks juba läks, siis vägistab kamp mustanahalisi Lurie tütre ära (sellesama rünnaku käigus pannakse Lurie ise põlema, õnneks pääseb ta suuremate vigastusteta) ja lõpuks abiellub Lucy ühe kallaletungija sugulasega. Mehega. 

Kõige selle tulemusena on üsna loogiline, et raamatu lõpuks on Lurie üpriski resigneerunud mees, aga ma kirjutan seda üsna mõtlikult. Resignatsioon nagu ütleks, et inimene on tohutult kannatanud ja oma kurjale elusaatusele vastu pannud jne. Aga Lurie puhul ma ei teagi, ega tal polnud algusest peale mingeid erilisi emotsioone. Tundub, et ta võtab iga järjestikust lööki mitte küll kergelt, aga emotsionaalse õlakehitusega. Võta nüüd kinni, kas see on stoilisus või tuimus. Mina kaldun teisele variandi poole, sest raamatu algusest peale on ta pigem siiski hedonist, kellel pole sooja ega külma sellest, mida näiteks tunnevad naised, keda ta ära kasutab. 

Coetzee kirjutab hästi tihedalt. Võib-olla see on üks asi, miks ma kohe peale lugemist klaviatuuri klõbistama ei hakanud - vaimutoit oli nii rammus, et vajas natuke seedimist. Ka lugemine ei olnud kiire, sest iga rida vajas läbi mõtlemist ja kaalumist. Tundus, et oleks reetmine lugemisse vähem panustada kui autor kirjutamisprotsessi. Ega ma ei jõua siingi kõike analüüsida, koerad ja Lurie hilisem suhe jne... 

Ja kui nüüd minna üldisema tausta juurde, siis toimub tegevus apartheidi-järgses Lõuna-Aafrikas. Ilmselt võiks ja ehk peakski seda meeles pidama, kui mustanahalised vägistajad leiavad endale õigustuse, et valged (nagu Lucy) on neid rõhunud jne. Iga must tahab maksta kätte ükskõik millisele valgele. 29. juunil 2020, pärast George Floydi surmaga käivitunud ohjeldamatuid massirahutusi, ei näe ma palju erinevust. Üldistamine teeb palju kurja. 

Kindlasti pole "Disgrace" või "Häbi" kerge raamat lugeda üheski keeles. Kindlasti pole see ka lugu, kus headus võidab kurjuse või keegi ratsutab õnnelikult päikeseloojangusse. See pole ka moralistlik raamat, et vaata, kui sa oled paha, siis saabub suur häbi. Jah, Lurie kaotab tänu oma tegudele töö, aga kõik ülejäänu ei ole otseselt tema elutegevusest sõltuv. Aga jama ajab ikkagi jama taga. 

Kokkuvõtteks - see on tõsine tükk ja selliseid raamatuid on tegelikult igale pühendunud lugejale aeg-ajalt vaja. Elu pole ainult lust ja laulupidu. 

Sky Sommers "Someone To Watch Over Me"

Sky Sommersist oleme me juba rääkinud, üsna hiljuti. Mälu saab värskendada siin.

"Someone To Watch Over Me" on natukene nagu "Thumbelina" järg. Ta seisab küll üksinda ka üsna kenasti, aga mina tundsin, et autori soovitus alustada Pöial-Liisi looga oli abiks. Eriti kuna Loretta käib seal vahepeal "kodus" ka. 

Kuna tegemist on järjega, siis on ka see raamat puhastverd muinaslugu. Seekord on põhisuunitluseks nii-öelda kaitseinglid. Ma ei ole küll päriselus see inimene, kes usuks, et inimesel oleks isiklik kaitseingel, aga muinasjutud meeldivad mulle väga ja sellena ma seda raamatut ka nautisin. 

426 lehekülje jooksul jõuab palju. Niisiis jälgibki autor päris mitut liini, kus inimesed vajavad ühes või teises dimensioonis (jah, neid on rohkem) kellegi, millegi või suisa iseenda eest päästmist. Aga kuna enamik päästeingleid on värvatud maalt, siis on nende häda selles, et mida kauem nemad maal on, seda rohkem inimeseks nad jälle saavad ning selle balansseerimiseks peavad nad Agentuuris (jajaa, see on koordineeritud üritus) ennast tagasi kalibreerimas käima. 

Hakkab tunduma, et Sky Sommers ei ole mitte ainult muinasjutusõber, vaid talle meeldib ka lihtsalt lustida. Mulle jubedalt meeldis lugu lohemaost, kellele küla oli ohvriks ühe daami jätnud, aga siis ilmnes, et tegelikult on lohemaod üleüldsegi taimetoitlased ja söövad palju parema meelega näiteks leiba. Ja damselid neid üldse ei huvita. :D 

Teine asi, mis seda liini tõestab. Loretta on sedasorti haldjas, kelle nimi on inglise keeles pixie. Ehk siis on ta natukene riukalik ja terava keelega ja muidu ka iseloomukas. Nüüd tulevad mõned näited. 

*Clearing her throat, the thumbelina braced herself for the famous wrath of pixies when interrupted (pixus interruptus). 

*The young pixie snorted at the 'child', instantly regaining the famous pixie arrogance (pixus arrogancia).

*Loretta fluttered her purple wings in annoyance (pixus disgruntus).

Tõesti oli lõbus. 

Raamatus jooksevad küll erinevad nii-öelda päästmispojektid paralleelselt, aga mingil hetkel hakkab siiski läbi kumama teadmine, et siin on ikka mingi põnevik lausa välja koorumas. Ja oligi nii, täiesti adekvaatne mõistatus seoses ühe päästetavaga, mida pidi lausa pandimensionaalselt lahendama. 

Ja lõpp, nagu ka "Thumbelina" puhul, valitav - kas optimistide või pessimistide oma. Kui eelmises raamatus olid tegelikult minu meelest mõlemad lõpud suhteliselt optimistlikud, siis seekord pidin nentima, et ma olen ikka vana hea romantik ja hääletasin tugevalt optimistliku lõpu poolt (kuigi lugesin läbi muidugi mõlemad). 

Jällegi korralik, tugev lugu, kenasti välja kirjutatud, vigiseda ei tahaks nagu otseselt millegi kallal. Karakterid on reljeefsed, lugu meelelahutuslik ja kohati hästi lõbus ka.  

Kindlasti soovitan, eriti kui aju on klassikalisest raskekahurväest väsinud ja tahaks midagi kergemat, aga kvaliteedis järele anda ka ei tahaks. 

Vilmos Kondor "Budapest noir"

Sugulasrahvaid ka vahele. 

Ma ei ole palju oma elus Ungari kirjanikke lugenud, neid pole siin palju võttagi kuskilt, aga oli aeg seda lünka natuke täita. 

"Budapest noir" on, nagu juba nimigi näitab, kriminaalromaan. Pealkirja järgi püüdleb see Skandinaavia noir'i poole, aga päris nii kaugele ma ei julgeks minna. 

Tegevus toimub aastal 1936 Budapestis. Mul jooksis kogu aeg paralleel Volker Kutcheri romaaniga "Märg kala", mida ma aasta alguses lugesin. "Märg kala" siin. Umbestäpselt sama ajastu ja väga sarnase tundega lugu. Keskne roim on juudist hea päritoluga raseda naise mõrv Budapesti lähistel, seda ajal, mil Ungari peaminister on just hinge heitnud ja olukord juba aastatki vaadetes keeruline. 

Lugu kalpsab ringi suurlinna madalamates sfäärides, kus on, nagu inglise keeles öeldakse, riffraff -elanikud. Prostitutsioon, organiseeritud kuritegevus, räpased võtted. See ei ole just seda tüüpi kriminaalromaan, mis mu lemmikute hulka kuulub. Mulle meeldivad ikka pigem sellised peened ja puhtad mõttemängud à la Hercule Poirot. Või siis nagu "Midsomer", kus politsei teeb oma tavatööd, aga see ei ole ka selline ühtlaselt räpane prostitutsiooni ja kuritegelike sündikaatide möll. 

"Budapest noir" on Vilmos Kondori esimene romaan ja tegelikult oleks päris huvitav lugeda, mis ta edapidi teinud on. Raamat on sarjast "juba lubab", tahaks näha, mida ta teistsuguse materjaliga teeb. Ma arvan, et kuna tegevust ja liine oli nii palju, siis ei tasu isegi vist hakata midagi stiilist rääkima. See on ikka puhas action-romaan, sest muud müdinat on selles kindlasti rohkem kui konkreetse mõrva uurimist. 

Soovitamisega jään natukene jänni. Selline natuke mittemidagiütlev, korralik töö, aga suhteliselt unustatav. 

Daphne du Maurier "Rebecca" // "Jamaica võõrastemaja"

Teeme siis kaks ühes. 

Olin "Rebeccat" juba ennegi lugenud ja esimesel korralgi jättis see mulle kustumatu jälje. Nüüd käskisin vaestel gümnasistidel seda lugeda ja tegin ise ka uuesti tiiru peale, et saaks õpilastega seda arutada. 

Esimesel korral lugedes oli muidugi primaarne süžee. Ja seda seal juba jagub. Üks pööre ajab teist taga ja kuni lõpuni välja kogu aeg toimub midagi. Seal nagu õiget rahunemist lõpus ei olegi, sest lõpp on ju tegelikult raamatu kaks esimest peatükki. Ehk siis juba ülesehituski on ebatraditsiooniline. Romantikat on ka, sest lugu hakkab hargnema sellest, kuidas täiesti rahavaba orb kohtub rikka ja ilusa Maximiga, kes on temast poole vanem. Maxim viib oma uue kaasa koju, Manderley mõisa (mis on tegelane omaette), kus uus proua ei suuda kuidagi hakkama saada eelmise naise Rebecca varjuga kõigel, mis seal on ja mis seal juhtub. Muuseas pidi käima arutelu selle üle, kas see on ghost story või ei ole. Kindlasti mitte traditsioonilises mõttes, aga samas ülekantud tähenduses kindlasti on... 

Ilmselt on just eelkõige süžee see põhjus, miks õpilased mulle järjest kirjutavad ja ütlevad repliike stiilis "see on esimene raamat, mis mul koolis on kästud lugeda ja mis mulle ka meeldib" või "kõige parem ülesanne, mis meile koduõppe ajal antud on". Seda tänapäeva nutimaailma viljastavates tingimustes, kus me pidevalt vingume, et lastele ei meeldi lugeda. Pealegi on see ju ka sada aastat vana raamat, aga näe. Klassika pole asjata klassika. 

Mina ise märkasin teisel lugemisel just kõike seda, mis taustal on. Esile kerkisid mitmed sümbolistlikud võtted, eriti seoses tule ja ilmaga. Ja veel näiteks - jutustaja nime ei mainita kordagi, samas on raamatu pealkiri "Rebecca". Eks ole. 

Tekkisid mingid seosed ja arusaamad, mida esimesel korral ei täheldanud. Oli see majapidajanna Danvers nii õudne kui ta ka oli, siis natuke juba isegi hakkasin teda mõistma, sest ta oli ju tegelikult lojaalsuse kehastus.  Ning Maxim, kes on ilmselt kõigi naissoost gümnasistide lemmiktegelane, sest romantika ja mida värki, oli ühest küljest vaadates vanglat väärt, mitte happy end'i. 

Kindlasti on "Rebecca" jätkuvalt üks paremaid raamatuid, mida ma lugenud olen. 

"Jamaica võõrastemaja" ostsin ma just tänu sellele, et olin "Rebeccaga" taas ühele poole saanud ja oli värskelt meeles, kui hästi du Maurier kirjutab. Ja teiseks on tal lihtsalt imehea kaanekujundus. 

No vot. Ei tasu asju mõttes üles haipida. Du Maurier kirjutas selle paar aastat enne "Rebeccat" ja võib-olla ta ei olnud sel ajal veel kirjanikuna nii valmis. "Jamaica võõrastemaja" on hea raamat, ärge saage minust valesti aru. See on samamoodi huvitav ja pöördeid jagub sealgi lõpuni välja. Igav ei hakka kindlasti. Küll aga puudub seal see sümbolistlik mitmekihilisus. Ridade vahelt polegi nagu eriti suurt midagi paistmas, nii et kindlasti on see hõredam raamat. 

Sisust niipalju, et noor Mary Yellan, kelle ema sureb, läheb elama oma tädi juurde, kelle mees peab Jamaica võõrastemaja, millest kogukond hoiab eemale nagu tulest. Sest öös on asju ja Mary tädimees ei ole ei kõige meeldivam ega kindlasti mitte kõige seadusekuulekam inimene maailmas. Aga Mary on hakkaja ja ei löö põnnama. See on oma ajastu kohta üsna feministlik raamat, seda peab ütlema küll. 

Lühidalt, "Rebecca" 5/5 ja "Jamaica võõrastemaja" 3.5/5. 

Kevin Kwan "Crazy Rich Asians"

Ma ei oleks mitte elu sees sellist raamatut lugenud, kui mu 12-aastane tütar poleks mind käskinud seda teha.  Jutt tuleb lühike, aga lööv. 

Ühesõnaga, see on nüüd küll üks selline raamat, kus pealkiri tegelikult ütleb ära absoluutselt kõik, mis seal lugeda on. :D Nagu kaanel näha, on seal ka üks paar, loomulikult väga targad ja ilusad ja üldse mitte materiaalselt meelestatud. Ja siis on rikas pere, kes tahab seda untsu ajada. Ja siis on palju palju raha ja kallist moetoodangut ja spaasid ja mida kõike. 

Hiljuti juhtusin nägema umbes kolm minutit dokumentaalsarja, mis rääkis samast asjast - et Aasias on rikkad ikka nii rikkad, et meie siin ei suuda selliseid astronoomilisi summasid ja vara endale ette kujutadagi. Ehk siis seal on päris normaalne, kui kleit maksab miljoni. Kui arvestada, et raamatu keskmes on kahe sellise rahas püherdava inimese pulm - PULM, mõelge ainult! -, siis ega seal palju sisu jaoks aega ei jäägi. Sest meie, lihtsurelikud, peame ju ka ometi teadma iga kleidi või kostüümi lõiget ja kust see ikka pärit on ja mis eralennuk ühel ja missugune teisel on. 

Ei no ta ei ole halvasti kirjutatud. Aga selles raamatus saavad kokku kaks žanri, millest üht ma loen ainult oma õpilaste pärast (noortekad) ja teist üldse mitte (chick lit), nii et tulemus oli juba ette hukule määratud. 

Soovitan ikkagi noortele, nii nagu ta ilmselt mõeldud on. Aga ainult sellistele noortele, kelle minapilt on korras ja maailmataju realistlik. 

Sky Sommers "Thumbelina. The Bride Experiment"

See oli viimasel ajal loetud raamatutest üks huvitavamaid kontseptsioone. Raamatu autor on eestlane, kellel on täiesti tavaline maakeelne nimi. Aga kuna ta a) elas ja õppis Inglismaal ja b) on hariduselt jurist, siis kirjutab ta inglise keeles ja ilukirjandust ka pseudonüümi all, et eraldada oma erialaseid publikatsioone fiktsioonist. 

Ise ütleb autor järelsõnas, et tal on nõrkus muinasjuttude vastu - eks seda ole näha ka juba raamatu pealkirjast. Ta on võtnud meile kõigile tuttava Pöial-Liisi loo ja kirjutanud selle ümber nii-öelda täiskasvanute versiooniks, mis on palju vähem roosamanna kui meie oleme harjunud lastele lugema. Kui me aga mõtleme nüüd tagasi muinasjuttude originaalidele, siis paljude muinasjuttudega võrreldes on "Thumbelina. The Bride Experiment" veel isegi väga lapsesõbralik versioon. 

Ja kuna muinasjutumaailm on üks suur maailm, siis põimub Pöial-Liisi lugu siin kaante vahel teistega. Lõpuks ometi saame teada, kuidas Tuhkatriinu lapsepõlv tegelikult möödus ja mis Pöial-Liisist päriselt sai, sest kui te arvate, et ta ratsutas oma tiivulise printsiga päikeseloojangusse, siis tutkit. Täiesti uue vaatenurga alt avaneb ka põhjus, miks liblikas Pöial-Liisit aitama pidi.   :)

Kontseptsiooni osas on kindlasti väga põnev valik autori poolt ka see, et ta on kirjutanud kaks lõppu - ühe optimistidele ja teise pessimistidele. Ja linnuke on mulle siristanud, et järgmisel raamatul on lausa neli võimalikku lõppu, millest üks on omaette raamat. Kõik see näitab päevselgelt, et Sky Sommers on selline kirjanik, kellel fantaasiast nüüd küll puudu ei tule. 

Kui ma seda nüüd kuidagi hindama hakkan, siis pean ütlema, et see oli üks viimase aja vahvamaid üllatusi loetud raamatute seas. See on nagu sõõm värsket õhku, kuna ta on nii ainulaadse ülesehituse ja algideega nagu ta on, pluss on see veel hästi kirjutatud ka, jookseb hästi. Väga meelelahutuslik ja paiguti ka turtsumapanevalt naljakas raamat. Kindlasti tasub nimi Sky Sommers endale kõrva taha panna, eriti kui otsid natuke kergemat lugemist ja vaheldust. 

Delia Owens "Kus laulavad langustid"

On olnud pikk vaikne aeg. Tegelikult lugesin ma vahepeal kaks raamatut küll, aga see oli juba väga ammu ja ma pole kindel, kas ma suudan neid vahetuid muljeid praegu kuskilt varrukanurgast veel välja puistada. Selle peale ma veel mõtlen.

Koroona pani Saaremaa koolid vähemalt 1. maini koduõppele ja noh, ütleme nii, et natuke nüüd ikka aega üle jääb. Esimese nädalaga saime süsteemid suhteliselt hästi tööle ja isegi on võimalik jälle juturaamat lahti võtta.

Valikut on mul õnneks kodus tohutult palju. Valik langes seekord Delia Owensi raamatule "Kus laulavad langustid". Pealkiri oli juba iseenesest hariv, sest isegi meie kooli eesti fillid ei osanud mulle kohe vastata, kas õige on rõhu poolest LANgustid või lanGUStid. Asi läks niikaugele, et ma võtsin ikkagi ÕS-i lahti ja palun väga, sõnas langust on rõhk teisel silbil. You can thank me later.

Tsivilisatsioonist eemal, keset padurat, elab väike Kya. Elu on karm, isa joob, üksteise järel lahkuvad kõik - ema, kaks vanemat õde ja vanem vend. Lõpuks ka isa. Kya jääb üksi ja üritab kõigest väest hakkama saada nii igapäevaeluga kui ka faktiga, et kõik teda pidevalt maha jätavad. Üks sõber tal on, Tate, aga ka tema läheb - alguses küll ülikooli, aga ega ta tagasi ei näi ka tulevat. Tate on ka ainus, kellega Kya on päriselt lähedane olnud, ja mitte ainult sellepärast, et poiss ta lugema õpetas. Neil on ka ühine huvi looduse vastu, millele Kya poolt lisandub veel ka suur kunstianne. Ja siis veel. Onju.

Asjad võtavad hoopis uue pöörde, kui Kyaga lähedalt läbi käinud noormees leitakse padural vaatetorni alt surnuna, sest nii politsei kui elanike silmis on kahtlusalune number üks just Kya, Paduratüdruk.

Selles loos on nii palju kihte. Esiteks on juba Kya ise äärmiselt mitmekihiline ja huvitav tüüp. Teiseks on autor teda kirjeldanud väga tundlikult, ta maalib Kyat, just nagu Kya ise oma linde ja taimi maalib. Iga pintslitõmme on tähtis ja selles maalis on kõvasti elu ennast. Tegelikult on terve see raamat sama tundlikult kirjutatud. Raske on midagi negatiivset üldse leida - seal on küll krimilugu sees, aga kindlasti on see raamat palju rohkem kui põnevik. See on ilus, lüüriline romaan ühest elust, mis tegelikult pakub ka süžeed viimaste lehekülgedeni välja.

Kindlasti jääb see sel aastal üheks neist raamatutest, mis põlevad aasta lõpuski veel mälus ereda leegiga.

(pilt: Rahva Raamat)

Anne Frank "Anne Franki päevik. Tagakoda 1942-1944"

Minusugusel on hästi imelik päevikut pidada. Mitte ainult sellepärast, et ma pole seda kunagi teinud, aga ma arvan, et hiljem ei tunne vist ei mina ega keegi teine ühe kolmeteistaastase koolitüdruku pihtimuste vastu huvi. (lk 10)

Juhtus sedasi, et paar nädalat tagasi käisime mälumängus ja seal oli küsimus, millest minagi sain esimest korda teada, et Anne Franki päevikust on uus väljaanne. Väljajäteteta, sest eelmine väljaanne, mida ma isegi paar korda juba nooremas põlves lugenud olin, oli isa Otto Franki poolt siit-sealt tsenseeritud.

Täiesti juhuslikult tutvustas kooli raamatukogu juhataja meile uusi, vastsaabunud raamatuid, ja kas sa näed, seesama päeviku uusväljaanne ka täitsa olemas! Krabasin selle kohe laua pealt ära ja lugesin läbi.

Annel oli tegelikult päevikust juba endalgi kaks versiooni - üks originaal, teine mõeldud välja andmiseks, kuna oli raadiost kuulnud, et pärast sõda tahetakse sõjaaegseid mälestusi trükki lasta, kellel neid iganes ka poleks. Seepärast hakkas Anne ise juba oma teksti toimetama, asju ümber tõstma jne. Otto pani esimese trükki mineva versiooni jaoks kokku veel kolmanda variandi, tera siit ja tera sealt. Välja jättis ta kohad, mida pidas lugejate silmade jaoks sündsusetuks, kuid ka need, kus Anne oma ema põhjalikult ette võttis - ilmselgelt tahtis ta oma naise mainet kaitsta.

Ma lugesin ise seda algset trükki nii ammu, et ega ma päriselt ei mäletanud ju ka, mis seal oli ja mida polnud. Üsna kindlasti ei olnud seal tõesti neid Otto silmis sündsusetuid lehekülgi, kus Anne puberteedieas äkki aru saab, et tal on keha olemas ja et temast on saanud naine. Kas Peteriga musutamine vanas väljaandes oli või mitte, seda ma tõesti ei mäleta.

Anne on tegelikult täiesti tavaline teismeline. Täitsa nagu mina pubekana: "mitte keegi mind ei mõista", uksed plärtsuvad, sõnad veel rohkem. Hormoonid möllavad, õiglustunne on üleelusuuruses terav (nagu pubekatel ikka on, aga seda kahjuks oma mätta otsast). Kindlasti on ta arenenud tüdruk, oleks ehk olnud ka väljas, aga selline kinnine süsteem tekitab ilmselgelt ka teatud aktseleratsiooni. Väikeses suletud ruumis on surve suurem ja aeg-ajalt tekib ka plahvatusi, mida sageli - vähemalt oma emaga suheldes - põhjustab Anne ise.

Kindlasti oskab Anne väga hästi kirjutada, seda enam veel teismelise plikatirtsu kohta. Mäletan, kuidas ma esimest korda lugedes endale ütlesin, et ei no see nüüd küll ei saa 13-aastase kirjutatud olla, aga ilmselt ikka saab. Samas on seda ikkagi kogu aeg tunda, et tegelikult ongi teksti taga päriselt ka 13-aastane, sest analüüsivõime on tal ikka puudulik ja kogu maailm on täiesti must-valge. Samas, ega ma ju ise ka ei teaks, mismoodi mina ise puhiseks ja plärtsuks, kui ma peaksin kaks aastat mingis kubrikus veel seitsme inimesega ruumi jagama. Isegi oma tuba tal ei olnud.

Ja see pidev hirm! Ei tohi istuda ega astuda, nii et midagi kuulda oleks. Kaks aastat nii, et ei saa jalgagi toast välja! See on üle mõistuse õudne, aga veel hullem on seda kõike lugeda teadmises, et kohe keeran ma selle viimase lehekülje ja seal lõpeb see päevik ära. Ette hoiatamata. Ja kuna sa tead, mis pärast seda viimast lehekülge tuleb, siis seda õudsem on lugeda viimaseid sissekandeid, mis tegelikult pakatavad rõõmust ja lootusest, kuna rahvas hakkab Hitleri vastu keerama ja venelased muudkui tungivad edasi ja sakslased aina taanduvad.

Frankid ja nende korterikaaslased viidi ära 4. augustil 1944. Nelja päeva pärast viidi nad Hollandi juutide transiitlaagrisse ning päris viimase Auschwitzi viiva rongi peal olid ka kõik Frankid. Viimase rongiga! Anne ema seal ka suri, nälga ja kurnatusse. Tüdrukud viidi edasi Bergen-Belseni laagrisse, kus nad paraku mõlemad tüüfuse-epideemiale alla pidid vanduma. Nagu teada, tuli ainsana laagrist elusana tagasi Otto.

Õnneks pääsesid vähemasti eluga kõik, kes neid peitnud ja abistanud olid.

See on üks neist raamatutest, mida on vaja.

Ruth Ware "Luku taga"

See on nüüd jälle üks selline "peab-kindlasti-lugema-muidu-sured" raamat. Ruth Ware on väga populaarseks muutunud ja tema raamatute ümber käib väga palju juttu ja mis seal salata, reklaami on ka kõvasti.

Hakkame siis kuskilt otsast harutama. Lühidalt öeldes süüdistatakse vanas  mõisamajas töötanud lapsehoidjat peretütre mõrvas, aga ise ta väidab, et pole seda teinud. Raamat ongi tema pöördumine advokaadi poole, et oma lugu ära rääkida.

Ruth Ware on klassikalisest krimist üle võtnud eraldatud tegevuspaiga ja selle, et tegelasi ehk võimalikke kahtlusaluseid on vähe. Ühesõnaga, kondikava konstrueerimise on ta õppinud vanakooli meistritelt ja see on talle plussiks.

Aga noh, siia me siis nüüd kiitusega toppama jääme ka. Kui kümnenda kajuti naisega oli mul probleeme loo usutavusega, siis nüüd hakkas aga jälle pihta. Selles raamatus häiris mind nii palju, et ma olin kohe tusane.

Esiteks, alustame sellest, et kogu raamat on üles ehitatud Rowan Caine'i ülestunnistusena. No kujutage nüüd ise ette inimest, kes kirjutab advokaadile, et see võtaks tema juhtumi üle. Ja siin on väike väljavõte sellest niinimetatud kirjast.

Maddie oli kõige kummalisem - kramplik ja kange, nagu oleks otsustanud mulle mitte naeratada, aga ma ei andnud alla, leidsin varjatud viise tema kiitmiseks, kuni tüdruk paistis vastutahtsi leebuvat ja isegi naeris, kui Petra roosat tainast suhu toppis ja siis välja sülitas, soolaka maitse pärast öökides ja kõõksudes, naljakas vastikusgrimass tillukesel pontsakal näol." (lk 77)

No halloo. Sa kirjutad advokaadile! Mida peaks üks advokaat selle jogaga peale hakkama? Advokaat tahaks kindlasti näha süüdistatu versiooni juhtunust, aga armas aeg, fakte ja asjassepuutuvaid asjaolusid. Mida on juristil teha roosa plöga ja pontsaka näoga, ma küll ei tea. Kahjuks ei suutnud ma sellepärast Ruth Ware'i ponnistusi väga tõsiselt võtta. Miks ometi ei teinud ta otsust lihtsalt kirjutada lugu välja lapsehoidja silme läbi ja siia-sinna lisada katkeid mingist na-tu-ke-gi realistlikult kõlavast kirjast, sellest mina aru ei saa.

Ja siis oli seal terve see maja täiesti napakas. Nutimaja võib ju olla, aga kõik need asjad, mis seal juhtusid, olid ikka natuke liig mis liig. Mul on tunne, et kui keegi sellest kunagi filmi viitsib teha, siis näeb see välja nagu mingi odav kaheksakümnendate õudusfilm. Kogu see asi on täiesti üle vuhvitud ja asja teeb veel hullemaks nii-öelda "lahendus", kes kõike seda kummitusvärki seal põhjustas. Eelnevate kirjelduste põhjal on täiesti selge, et nii see nüüd küll olla ei saanud. Ei klapi!

Seegi pole veel kõik. Seal on, kujutate ette, mürgiaed ka veel. Mürgiaed, mille tõttu on seal majas juba üks laps enne ka surnud. Et oleks ikka rohkem. Ja veel rohkem. Ja siis natukene veel.

Mina ei tea, kas Ruth Ware on oma edust tiivustatuna nüüd hirmus julgeks läinud, aga ei maksa. Pärast kajutinaise lugu ma korra juba mõtlesin, et ma ei viitsi ta raamatuid rohkem lugedagi, aga paar vahepealset olid täitsa palju kobedamad. Aga nüüd ma leian end jälle mõtisklemast, et a) kas ma rohkem ikka viitsin ja b) mis mõttes nad seda nii hirmsasti kiidavad?

Ah, ühesõnaga, mina ei tea. Lugege ja nautige, aga mina panin Goodreadsis pingutuste eest 2/5.

Üks positiivne asi veel - tõlkija oli tubli ja õpetas mulle ühe täiesti uue sõna: tüsilik ("keerukas, komplitseeritud"). Aitäh!

Jessica Fellowes "Mitfordide mõrvalood. Juhtum rongis"

Noh, ongi käes. Jälle olen ühe krimisarja otsa komistanud, mis ilmselgelt edasi lugemist vajab.

Noor Louisa Cannon on Londonis oma onuga hädas, kuna viimane tahab oma võlgade kattekst tüdrukut müüma hakata. Õnneks õnnestub tal rongist putku panna ja kuidagimoodi jõuab ta ka oma sõbranna tuttavate juurde ja pakub end seal lapsehoidjaks.

Pereelu kõrvalt aga selgub, et lahendamist vajab ka Louisaga samas rongis sõitnud halastajaõe mõrvalugu, sest ootamatul kombel on õde natuke seotud ka Mitfordide perega, kus Louisa lapsi hoiab.

See oli mõnus ja rahulik lugemine. Autor ei ole komplikatsioonidega üle pakkunud. Louisa onu tekitab kõige rohkem pinget ja see pole ka liiast. Londoni ja vana hea Inglismaa miljöö on hästi tabatud ja igasugused väikesed lembeliinid on pretensioonitult nunnud.

Krimilugu ise on ka täitsa piisavalt pinget pakkuv, on jälgi ja valejälgi ja lõppkokkuvõttes läks lehtede keeramine täitsa sujuvalt. Väike tore nõks on selle juures see, et autor kirjutas mõrvaloo päriselust maha - Florence Nightingale Shore mõrvati päriselt ja täpselt selle nime all ja samas situatsioonis sureb ta ka raamatus. Kui nimi teile põhikooliaegsest inglise keele õpikust tuttav ette tuleb, siis see pole küll SEE Florence Nightingale, küll aga SELLE ristitütar. Päriselus jäi mõrvalugu lahendamata ja autor mainib ka järelsõnas, et kogu loos lahti rulluv lahendus on puhas fantaasia vili.

Mingi selline väärtkirjandus see pole, et võiks jääda ridade vahelt mingit metafüüsikat lugema, aga sellele autor ka ei pretendeeri. Ajaviiteloona täiesti kvaliteetne.