esmaspäev, 29. juuni 2020

Sky Sommers "Someone To Watch Over Me"

Sky Sommersist oleme me juba rääkinud, üsna hiljuti. Mälu saab värskendada siin.

"Someone To Watch Over Me" on natukene nagu "Thumbelina" järg. Ta seisab küll üksinda ka üsna kenasti, aga mina tundsin, et autori soovitus alustada Pöial-Liisi looga oli abiks. Eriti kuna Loretta käib seal vahepeal "kodus" ka. 

Kuna tegemist on järjega, siis on ka see raamat puhastverd muinaslugu. Seekord on põhisuunitluseks nii-öelda kaitseinglid. Ma ei ole küll päriselus see inimene, kes usuks, et inimesel oleks isiklik kaitseingel, aga muinasjutud meeldivad mulle väga ja sellena ma seda raamatut ka nautisin. 

426 lehekülje jooksul jõuab palju. Niisiis jälgibki autor päris mitut liini, kus inimesed vajavad ühes või teises dimensioonis (jah, neid on rohkem) kellegi, millegi või suisa iseenda eest päästmist. Aga kuna enamik päästeingleid on värvatud maalt, siis on nende häda selles, et mida kauem nemad maal on, seda rohkem inimeseks nad jälle saavad ning selle balansseerimiseks peavad nad Agentuuris (jajaa, see on koordineeritud üritus) ennast tagasi kalibreerimas käima. 

Hakkab tunduma, et Sky Sommers ei ole mitte ainult muinasjutusõber, vaid talle meeldib ka lihtsalt lustida. Mulle jubedalt meeldis lugu lohemaost, kellele küla oli ohvriks ühe daami jätnud, aga siis ilmnes, et tegelikult on lohemaod üleüldsegi taimetoitlased ja söövad palju parema meelega näiteks leiba. Ja damselid neid üldse ei huvita. :D 

Teine asi, mis seda liini tõestab. Loretta on sedasorti haldjas, kelle nimi on inglise keeles pixie. Ehk siis on ta natukene riukalik ja terava keelega ja muidu ka iseloomukas. Nüüd tulevad mõned näited. 

*Clearing her throat, the thumbelina braced herself for the famous wrath of pixies when interrupted (pixus interruptus). 
*The young pixie snorted at the 'child', instantly regaining the famous pixie arrogance (pixus arrogancia).
*Loretta fluttered her purple wings in annoyance (pixus disgruntus).

Tõesti oli lõbus. 

Raamatus jooksevad küll erinevad nii-öelda päästmispojektid paralleelselt, aga mingil hetkel hakkab siiski läbi kumama teadmine, et siin on ikka mingi põnevik lausa välja koorumas. Ja oligi nii, täiesti adekvaatne mõistatus seoses ühe päästetavaga, mida pidi lausa pandimensionaalselt lahendama. 

Ja lõpp, nagu ka "Thumbelina" puhul, valitav - kas optimistide või pessimistide oma. Kui eelmises raamatus olid tegelikult minu meelest mõlemad lõpud suhteliselt optimistlikud, siis seekord pidin nentima, et ma olen ikka vana hea romantik ja hääletasin tugevalt optimistliku lõpu poolt (kuigi lugesin läbi muidugi mõlemad). 

Jällegi korralik, tugev lugu, kenasti välja kirjutatud, vigiseda ei tahaks nagu otseselt millegi kallal. Karakterid on reljeefsed, lugu meelelahutuslik ja kohati hästi lõbus ka.  

Kindlasti soovitan, eriti kui aju on klassikalisest raskekahurväest väsinud ja tahaks midagi kergemat, aga kvaliteedis järele anda ka ei tahaks. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Buchi Emecheta "Second Class Citizen"

Dakaris elades lugesin puhtalt uudishimust läbi Emecheta romaani "Joys of Motherhood", mis oli koolis kohustuslik. "Destinati...