Tõnu Õnnepalu "Valede kataloog. Inglise aed"

Minu teine Õnnepalu. Ja selle poolest eriline, et see on esimene raamat, kuhu ma vajutasin oma imeilusa, Raamatukupja poolt kingitud ex librise. Olgu ta tuhandeks tänatud, sest ma pole siiani veel selle kingituse läbimõeldusest ja imeilusast kujundusest päriselt toibunud.

Pean ütlema, et need kaks erinevat raamatut siin ühtede kaante vahel on nagu siga ja kägu, pardon my French. Stiililt muidugi mõlemad nagu Õnnepalu olema peab - mõtisklevad, kiirustamata, aeg-ajalt üllatava mõttekäiguga, nagu headele kirjanikele omane. Aga kui "Inglise aed" meenutas paljuski "Pariisi", siis "Valede kataloog" on täiesti teise tonaalsusega. Õnnepalu kirjutab seda varakevadel, just enne Inglismaale minekut. Ta seab oma aeda istutamiseks ja suveks valmis, kuid mingil põhjusel on raamat depressiivse loomuga. Kõigest, mida ta kirjeldab, õhkub negatiivsust, lausa käegalöömist. Millelgi poleks nagu mõtet, kõik on kas vale või lihtsalt näiline.

Mingil hetkel mõtlesin, et see on nagu John Lennoni "Imagine" romaani vormis. Imagine there is nothing. Tundub, et Õnnepalul on kokkuvõtvalt kõigest suhteliselt suva. Ja ühtlasi otsustab ta ka ära selle, et kõik ümberringi elavad inimesed on nii naiivsed, et nad ei saa lihtsalt aru. Ainult tema saab. Selline natuke benevolentselt üleolev hoiak.

"Inglise aed" kõneleb kolmest nädalast, mil Õnnepalu tutvuste kaudu Inglismaal ühes väiksemat sorti lossiaias veedab ja omanike heaks tööd rühmab. Loss ja aed kuuluvad prantslastest miljonäridele. Seal tundub juba paremini minevat. Raamat on helgem, Inglismaa oma veidrustega on siiski pigem võluv, aed on avar ja sisendab rahu. Õnnepalu saab tamme vastu toetudes rahus lugeda ja mõelda, et tema kui lugeja on kaduv nähtus.

Marksismist ja kapitalismist loeme ka. Südamest.

Leidsin ka ühe suure sarnasuse enda ja Õnnepalu vahel: "Minu nõuanne reisijale: kui sul on võõras linnas vähe aega, päev või ka nädal, siis ära käi ringi. Kui see on tõesti vaid üks päev, siis veeda see ühes kvartalis. Kui on mõned tunnid, siis ühes kohvikus, ühes pargis. Kui sa juhtud nägema mõnda vaatamisväärsust, mõnd Big Beni, siis on see väike boonus. Aga kui sa näed ainult vaatamisväärsusi, pole sa midagi näinud. Nad on tõesti just sellised, nagu piltide peal, nagu internetis." (lk 301)

Täpselt nii arvan ka mina. Mulle väga meeldib reisida, aga see turistiamokk ei paku mulle absoluutselt mitte mingit pinget. Ma tahan vaadata, näha, seda kohta osmoosi kaudu rakkudesse lasta, aga mitte kapata, kõike vaadata ja mitte midagi näha. Aitäh.

Autor ei vea lugejat ka alt - ta tõesti räägib, missugune on üks korralik Inglise aed.

"William Kent ja teised Inglise maastikupargi leiutajad lihtsalt nägid seda maastikku sellisena, nagu see oli, ja võtsid ja näitasid seda. Väikeste nippidega. Kuskilt avada vaade, kuhugi istutada puid. Kuhugi ehitada sammastega "tempel", mis kaugelt püüab pilku, kutsub enda juurde jalutama, aga koha peale jõudes selgub, et tsealt avaneb kaunis vaade jõele." (lk 348)

Raamatu lõpuks tõdeb Õnnepalu, et kirjaniku ja aedniku elud on paljuski sarnased. Aednikule pakub palju rohkem pinget suvine töö, põnevus, kas midagi kasvab. Aga saaki on tüütu koristada.

Tõmmake teie siinkohal ise paralleelid aedniku ja tema saagi ning kirjaniku ja tema teose valmimise vahele.

Aga... Kas siis meeldis ikka või ei meeldinud?

Lepime siis kokku, et kui ma ka inimesega alati nõus pole (nagu "Valede kataloogis" nii mõneski kohas), ei tähenda see, et ta kirjanikuna mulle ei meeldiks. Raudselt sigineb mulle raamaturiiulisse mõni Õnnepalu veel.

Anton Hansen Tammsaare "Tõde ja õigus" I-II

Suurfilmi kohta võib ju öelda ühte kui teist, seda võib taevani kiita ja teised jälle saavad kritiseerida, aga kirjastused vuhivad pärast filmi aina uustrükke teha ja "Tõde ja õigust" on saada juba ma ei tea mitmes väljaandes. Ja kas pole see siis saavutus - inimesed loevad! Loevad klassikat.

Otsustasin juubeliväljaande kasuks. Ilus on. :) Ja nüüd tuleb välja, et teist köidet pole ka enam kusagilt saada. Kordustrükk on ka otsas. Kirjastuse enda veebipoes õnneks siiski on. Kui nüüd vaid Tammsaare ise teaks, mis menu teda tabanud on... 

Juubeliväljaande eessõna selgitab, et tekst on originaal, tagasi pandi mõned sõnad, mis vahepeal olid ära "uuendatud". Ma muidugi ei tea, mis sõnad vahepealsetes väljaannetes olid või ei olnud, aga mulle hirmsasti meeldisid alljärgnevad sõnad, kõik siinkohas esimesest osast: (kokku oli tulnud) noorimehi, sõrmenükid, sülipäts (maadlus), porojomm ja ängeldamine (Tema on omad päevad siin Vargamäel ängeldanud, aga paljuke on ta jõudnud korda saata?). 

Esimesest osast ei tahakski nagu palju rääkida, kuna enamus mäletab sisu kas koolist või filmist. Siiani on rahvas lõhestunud küsimuses, kuidas Andres ja Pearu peaksid positiivseks või negatiivseks tegelaseks jagunema. Kas oli Andres aus töömees ja Pearu lihtsalt prassija? Või oskas Pearu elu nautida ja Andres tappis tööga oma naisi ja lapsi (Krõõda üsna otseses mõtteski)? Andke mulle andeks, aga mina ei elaks ausalt kummagagi.  

Andresest on inimlikus mõttes kahju, sest tema tegi ju tööd ja nägi vaeva, aga näed, lapsed teatasid riburada pidi, et mingit armastust pole ikkagi tulnud ja nemad Vargamäele ennast tapma ei jää. Eks see on tänapäevalgi sageli sama - on ju küllalt neid vanemaid, kes ehitavad midagi terve eluaja, et lapsed seda edasi viiks, aga siis selgub, et nad ei tahagi... Kas ei peaks me siis vanematena kogu aeg elama teadmises, et lapsed ei ole meie omand ja peavadki looma oma unistused? 

II osas läheb Indrek Tartusse Mauruse kooli. Seal käib palju erinevate rahvuste esindajaid, aga tundub, nagu peaks Maurus neid seal eelkõige sellepärast, et nad maksaksid kooli ülalpidamiseks piisavalt raha. Mauruse ülim eesmärk on anda eestlastele kooliharidust, kuigi saksa keele õpetaja teatab Indrekule, et Indrek elab võõral maal - "Saksamaal, mis asub Venemaal". Kuid pole ju Mauruski kogu oma eestlaste harimisega mingi ingel, sest ei lähe kaua, kui sirgjoonelise Andrese poeg Indrek hakkab koolis vajadusel valetama ja vassima ning ütleb Mauruse küsimusele vastuseks, et just direktor ise on teda valetama õpetanud. Huvitav, mida kostaks selle peale Andres, kui ta teaks Indreku uutest koolis omandatud oskustest?

Tammsaare on meister selle peale, et ta võtab mingi tähtsusetu väikese asja ja teeb sellest suure sümboli. Näiteks tassikõrvad - lehekülgede kaupa keerleb kõik ümber tassikõrvade, kuni see kasvab ja kasvab ja saab lõpuks Indreku ja Ramilda-Miralda omavaheliste tundmuste sümboliks. Vähemasti Indreku poolt, kes pakib kõrvad peitu, et ainult tema ise teaks, kus nad on. Samamoodi salajas, nagu mõte tema enda tunnetest Ramilda vastu, mis tunduvad ju lausa keelatud või on need siis vähemalt jultunult julge mõttekäik. 

Indrek paneb Tammsaare abiga suvalistest kuuldud asjadest kokku nagu mingisuguse ilmsi toimuva unenäo. Kui üks tark räägib koolis Nietzsche üliinimesest ja teine saurustest ja Darwinist, siis mingil hetkel jõuab Indreku aju kujutluspildini armastusest, mis on üliinimene, kes ratsutab sauruse seljas. Selline pikk ja kurviline jutukeerutamine tundub Tammsaarele väga omane olevat ja peab tunnistama, et lugejana lähed selle keerutusega rida-realt kaasa. 

Mind paelus väga ka Indreku koduskäik pärast esimest kooliaastat. Esiteks kohtub ta seal peale oma pere ka Pearuga ning tal hakkab piinlik, et Andrese sõrmed on tööst könksu jäänud ja nendega ei saa enam õieti midagi haarata, kui Pearu sõrmed ei ole ju sugugi könksus. 

Teiseks rääkis ta Hundipalu Tiiduga ja ausalt öeldes rabas see vestlus mind kõige rohkem oma keelekasutusega. Ma tõesti tahaksin Tammsaare käest küsida, kas see oli tal taotluslik, et esimeses osas räägib Tiit suhteliselt korralikku kirjakeelt, kuid Indreku koolivaheaja vestluses räägib ta väga tihedat murdekeelt. Oli see nüüd Tammsaarel kogemata või ongi Indreku jaoks kontrast juba aastaga nii suur - enne kooli tundus Tiit ikka haritud mees, aga nüüd näeb Indrek teda tavalise Kõrvenurga vanamehena, kes ei erine mingil moel Andresest ja Pearust? 

Ja muidugi Ramilda-Miralda-Diralma-jne. Ma tõesti tahan pärast tema viimase kirja lugemist uskuda, et tal olidki päriselt Indreku vastu sellised tunded, millest ta kirjutas. Tahes-tahtmata käis peast läbi küsimus, kas Maurus oleks nende kahe üksteiseleidmisega päri olnud, kui oleks läinud teisiti? Või kas oleks Ramildagi ilma surmaga silmitsi seismata ülepea julgenud tunnistada, et ta on lihtsast maapoisist nii võlutud? Kiri ise oli muidugi minu enda jaoks Tammsaare suurim saavutus nende kahe raamatu peale kokku. See oli nii ehe ja ilus, nagu polekski seda kirjutanud sama mees, kes pani sõnad suhu näiteks karusele Pearu Murakale. 

Eks me oleme ju kõik koolis õppinud, et Indrek tapab teises osas jumala. Ja mis siis juhtub vaese jalutu Tiinaga, kelles tapab Indrek üksiti ka usu enda tervenemisse. Ühesõnaga, see lõpp on ülepea nii keeruline ja vastuoluline nii lugeja kui Indreku enda jaoks, et seal ei saanudki Tammsaare kohe mitte kuidagi "Tõe ja õigusega" ühele poole saada. Kui muidu räägitakse, et romaani ülesehituses peaks pärast kulminatsiooni saabuma ka mingisugune rahunemine ja stabiilsus, siis II osa kulminatsioon saabubki minu jaoks alles päris viimastel lehekülgedel ja mingist rahunemisest ja lahendustest seal kohe kindlasti rääkida ei saa.

Ja ülepea on kogu see teine osa hoopiski traagilisem veel kui esimene. Mul oli peale mõningate knihviga naljakate kohtade väga raske sellest osast midagi tõeliselt positiivset leida. Võibolla Indrek ja Ramilda, aga see lõppes ka ju nii, nagu ta lõppes. Mauruse koolgi, kuigi heade ideaalidega, oli üks paras auk, kus tänapäeva mõistes kvaliteetsest haridusest rääkida ei saa. 

Sellised täiesti kaootilised mõtted tekkisid mul Tammsaaret lugedes. Kui ma nüüd üritaksin kõigest väest midagimoodi loetut üldistada, siis kindlasti on Tammsaare meie kohalik maavillane Shakespeare ning "Tõde ja õigus" on siiski Eesti kirjanduse tüvitekst. Ei olnud keeruline sellele Goodreadsis 5/5 panna, aga võrreldes Ishiguro ja Murakamiga jäi see pluss sealt viie tagant puudu. Eesti kirjanduses on Tammsaare kindlasti kordumatu nähtus ning omamoodi teerajaja. Kindlasti tahan ka ülejäänud osi lugeda ja naudin juba ette. 

Molière "Näidendid" ("Tartuffe", "Don Juan", "Misantroop")

Kui inimene tahab tark välja näha, on tal kaks võimalust - olla vait või viia ennast kurssi klassikutega.  Sealjuures ei sega üks teist. :D

Molière'i näidenditega pole ma väga palju otseselt kokku puutunud. Ei mäleta, et oleksin neid laval isiklikult rohkem näinud kui "Scapini kelmusi", mis oli lõbus küll.

Prantsuse kirjandus on mulle viimasel ajal hakanud huvi pakkuma ka sellepärast, et kui ma olin laps, oli mu vanematel üks tore peretuttav, kes oma naisega meie külas suvitamas käima hakkas, kuna külaskäigud meie perele olid neile osutunud meeldivaiks. Eks ma teadsin, et ta on tõlkija, aga ega meid kedagi nii hirmus väga ei huvitanud, misasja see Ott väga teeb peale selle, et käib meil saskut mängimas, popsutab piipu, milles Prantsusmaalt toodud tubakas (välismaalt!!!), joob Inglismaalt toodud kuninganna teed (jälle välismaalt!!!), segab kokteile ja käib meie saunalaval Vaba Euroopat ja Ameerika Häält kuulamas.

Alles nüüd olen pihta saanud, et Ott oli vägagi hinnatud frankofiil, kes tõlkis hulgaliselt klassikuid, sealhulgas "Väikese printsi" ja laste lemmiku "20 000 ljööd vee all". Küll tahaks nüüd temaga rääkida, aga paraku on ta juba manalamees.

Selles näidendiraamatus on tema tõlgitud "Don Juan", mis on ainus proosavormis näidend. Ülejäänud kaks on värssides ja nende tõlkija on August Sang. Raskekahurvägi, ühesõnaga. Ja kui on raskekahurvägi, siis on ka tulemus äärmiselt nauditav.

Molière oli muidugi krutskimees. Alustuseks ta tegi omaenese elus, mida tahtis. Ta oli küll lubanud isalt kuningliku tapetsiiri (sisuliselt sisustaja) ameti üle võtta, aga näidendid ja teater tõmbasid teda siiski rohkem kui korralik ja püsiv sissetulek ja nii see perepoeg ula peale läks. Kui ta hakkas juba mingil määral kuulsust saavutama, vahetaski ta oma originaalnime (Jean-Baptiste Poquelin) Molière'i vastu välja, et ta oma perele halba varju ei heidaks.

Kuigi rahva seas oli ta näidendite menu (mida ta ise oma trupiga lavastas ja ise neis mängis ka) suhteliselt ebastabiilne, siis tema õnneks meeldis ta Louis XIV-le, Päikesekuningale, kes õukonnas tema etendustel tantsijana kaasa tegi ja oli isegi Molière'i esimese poja ristiisa. Kahjuks poeg suri, pärastpoole sündinud tütar läks kloostrisse ja suri lasteta ning viimane poeg suri samuti vaid mõnepäevasena. Nii et Molière'il ei olegi paraku järeltulijaid.

Neist kolmest näidendist lõi kõige rohkem lokku muidugi "Tartuffe", mis naeruvääristab võltsvagadust. See ei meeldinud katoliiklikele klerikaalidele sugugi ja näidend keelati lihtsalt ära. Molière üritas seda isegi teise nime all pisut muudetuna mängida, aga ei läinud läbi. Pärast aastatepikkusi ponnistusi tuli "Tartuffe" siiski lavale tagasi.

"Don Juani" teame me kõik. Lugu ringles Prantsusmaal juba ammu ja näidendeidki oli. Molière'il oli näidendi kirjutamisega natukene kiire, sest "Tartuffe" oli maha võetud ja midagi oli vaja mängida. Sellepärast ehk ongi "Don Juan" proosavormis, sest see läks lihtsalt kiiremini. Prantsuse keelest tõlgitud pealkiri ("Dom Juan ou le festin de pierre") tähendab "Don Juani ehk kivist pidusööki", kuna ta seal tõesti näidendi lõpus ühe ellu ärganud kivikujuga einestab. Ott Ojamaa pakub välja ka võimaluse, et kui kirjutada Pierre suure tähega, saab sellest "Peetri pidusöök", aga minul tekkis sellega hoopis teine seos - kas ei võinud see nii-öelda kombelõtvust hukkamõistev kivikuju tähistada  ehk isegi Peetrust, kes on ka ju prantsuse keeles Pierre?

"Misantroopi" peetakse üheks Molière'i tihedaimaks teoseks, kuna see võtab üsna kenasti kokku tolleaegsed naeruväärsed (tagarääkimine, meelitamine, ebasiiras sõprus) ja ka hinnatumad aristokraatide loomujooned (otsekohesus, ausus, siirus).

Molière'i on nauditav lugeda. Nagu piiluks 17. sajandi inimeste tuppa ja vaataks pealt, mis toimub. Kirsiks tordil on Kaia Sisaski põhjalik järelsõna ja Ott Ojamaa poolt koostatud kronoloogia, mis andsid enam kui rahuldava ülevaate Molière'i ajastust, tolleaegsetest poliitilistest ja kirjanduslikest suundumustest ning sündmustest, mis teda ennast vahetult ümbritsesid.

Karin Fossum "Bad Intentions"

Endalegi üllatuseks avastasin, et see ei ole esimene Karin Fossumi raamat, mida ma lugenud olen. See on üks põhjus, miks ma ülepea seda blogi alustasin - nii lihtsalt lähevad loetud raamatud meelest, kui nad pole just mingid lugejat tõeliselt raputavad teosed.

Siin see esimene loetud raamat samalt autorilt:

https://mannilugemisblogi.blogspot.com/2018/09/karin-fossum-harriet-krohni-morvalugu.html

Muidugi, blogi üle lugedes tuli raamat kohe meelde. Tuli meelde ka see, miks see mulle meeldis. Ja tegelikult on ka "Bad Intentions" samalaadne raamat. Ma isegi ei oska seda korralikult klassifitseerida. Otseselt põnevik see pole. Raamat on psühholoogiline ja seal on see "mis siis ikkagi juhtus" komponent ka täiesti olemas, aga ka psühholoogilise põneviku jaoks kaldub see nii tugevasti psühholoogia poole. Küsid küll endalt kogu aeg, mis siis ikkagi juhtus, või pigem miks siis ikkagi juhtus, tegelikult oli raske ka pooleli jätta. Aga ikka ei paindu keel seda põnevikuks nimetamast.

Otsustasin, et Karin Fossumi nime ma nüüd küll enam ära ei unusta. Ma tean, et ta on päris palju kirjutanud ja et ta on ka päris populaarne kirjanik. Need kaks, mida mina olen lugenud, olid head, tihedad ja laetud raamatud. Hakkab lausa tekkima huvi, kui palju raamatuid suudab kirjanik toota, enne kui need devalveeruma hakkavad - või ei saagi ideed otsa? Küsimus pole ju ainult loos endas, vaid Fossumi puhul pigem põhjustes, motiivides, kogu taustas, mis paneb inimesi tegema asju, mida nad seal teevad.

"Bad Intentions" räägib loo kolmest lapsepõlvesõbrast, kelle tänapäev on palju mustem ja süngem kui nende sõpruskonna lapsepõlv. Fossum küsib keerulisi küsimusi - kas kaudne süü on samaväärne kui otsene süü? Kui sa otseselt kellegi vastu kätt ei tõsta, aga kaudselt oled vastutav, siis KUI vastutav sa ikkagi oled?

Kindlasti soovitan. Väga värskendav muude põnevike vahel.

Richard Castle "Naked Heat"

Nagu eelmises sama autori raamatu blogipostis öeldud, kirjutab neid raamatuid tegelikult Tom Straw, kuid "Castle'i" TV-sarja fännidele on see tõeline maiuspala.

Esiteks on minu arvamust mööda teine raamat tugevam kui esimene. Lugu on põnevam ja kergem jälgida, mis võib olla osaliselt ka tingitud sellest, et raamatut oli ka füüsiliselt kergem lugeda, kuna trükk oli tunduvalt suurem ja köide kvaliteetsem. Tegevus toimub - Richard Castle'ile üldiselt sobivalt - meelelahutusmaailma A-staaridega. Näiliselt algab mitu erinevat uurimist korraga, nagu oleksid nad lihtsalt kogemata samasse piirkonda sattunud, aga hiljem muidugi selgub, et need on omavahel seotud kuriteod. Õnneks ei ole ka karakterid liiga lineaarsed, seega annab neiski uusi külgi avastada. Lõpuni välja. Minule vähemalt tundus teine raamat autentsemalt Richard Castle kui esimene.

Aga ükskõik kui head oleksid raamatus ette tulevad juhtumid ja ükskõik kui hästi poleks see kirjutatud, selle raamatusarja võlu seisneb ikkagi selle pseudoreaalsuses. Sa tead, et mingit Castle'it tegelikult ei ole, aga raamatu tagakaanel poseerib herr Castle kogu ilus koos väikese eluloonupukesega. Nagu päris. Ja raamatut ennast lugedes on loomulikult kogu tegelaskond silma ees - filmist mäletab iga fänn, mis nimelisteks Castle 12. osakonna uurijad raamatus kirjutas - ja seal nad täies hiilguses ongi. Loomulikult virvendasid minulgi pigem silme ees Stana Katici ja Nathan Fillioni kujuga Kate ja Castle kui mingid müstilised Nikki Heat ja Jameson Rook.

Maiuspala tuli minu meelest veel lõpus, tänusõnades. Kõigepealt tänab ta seal Kate Beckettit, Javier Espositot, Kevin Ryanit, Roy Montgomeryt ja Lanie Parishit. Normaalne. Ja kohe järgmise lehekülje alguses tänab ta Nathanit, Stanat, Seamust, Joni, Rubenit, Mollyt, Susanit ja Tamalat - jällegi teab iga fänn, et need on nüüd päris näitlejate nimed. See keerab aju täiesti lõbusasti krussi ja kõige veidram on see, et ma nautisin sellest iga sõlme.

Loomulikult on järelsõna lõppu märgitud kirjutamise paigaks the Hamptons.

Kokkuvõtteks - "Naked Heat" (mis on tegelikkuses üks Urban Decay naturaalsetes toonides silmavärvide komplekt) on korralik krimilugu, millele annab veel mitu mõõdet otsa see lustakas äraspidi reaalsus. Castle on küll ekraanilt maas, aga ma loodan tõesti, et neil raamatutel on edu.

Nicci French "Land of the living"

Raamat algab sellest, et peategelane ärkab pimeduses, teadmata, kus ta on või kuidas ta sinna sattus. Pikapeale meenub talle oma nimi ja eelnev elu. Selgub, et teda hoitakse vangis ja vangistaja hoiabki teda pimeduses. Esimene osa raamatust kirjeldab peategelase - Abigaili - vangistust. See on psühholoogiline kruttimine, mida lugedes mõtlesin, et ei suuda seda vist väga kaua lugeda. Mitte sellepärast, et see oleks olnud halvasti kirjutatud. Oli ehk liigagi hästi.

Järgnevad ka mõningad spoilerid. Lugemine omal vastutusel.

Minu suureks kergenduseks ei olnud kogu raamat sellest, kuidas ta seal pimedas istub. Abigailil õnnestub vangistusest siiski sääred teha. Ta põgeneb ning jõuab haiglasse, kus temaga kohtuvad erinevad arstid ja politseinikud. Ja õige lugu algab alles siis, kui haiglas jõuab arstide ja psühholoogide komisjon otsusele, et Abigaili minevikku ja tema vaimseid pingeid arvestades on ta selle loo ise välja mõelnud. Ta saadetakse koju tagasi, kuid sinna jõudes selgub, et ta on sealt ise välja kolinud. Ta ei mäleta sellest mitte kui midagi ning nüüd võtab ta oma ülesandeks välja uurida, mis juhtus nende päevade jooksul, mille kohal haigutab tema mälus üks suur must auk.

Loomulikult on see niigi raske, kuid veelgi ebamugavamaks teeb kõik selle teadmine, et isegi mõned lähedased ei kipu teda sõna-sõnalt uskuma. Kokku teeb see mitmekihilise psühooloogilise põneviku, kus ka lugeja ja Abigail ise tegelikult ei tea, mis on tõde ja mis vale. Mis siis, kui see kõik ongi Abigaili aju poolt kokku keeratud lugu? Kuidas edasi elada, kui tema lugu ongi väljamõeldis? Aga kuidas elada edasi, kui see EI  ole väljamõeldis ja teda kinni pidanud mees on ikka veel kusagil naisi jahtimas - sest ta oli ju Abigailile lugenud ette naise eelkäijate nimed ja andnud mõista, et need kõik on surnud. Sel juhul on kusagil sarimõrvar, kes armastab oma ohvreid vaimselt piinata. 

See on üks neist raamatutest, mille suhtes ma ei suuda kuidagi otsust langetada, kas see nüüd meeldis mulle või ei. Igasugune mälukaotus on muidugi täitsa võimalik, eriti kui arvestada peatraumat, mis Abigailil igatahes oli, selle vastu ei vaielnud isegi arstlik komisjon. Päriselt ta mälu ei taastunudki, aga ta sai küll leitud tõendite põhjal enamuse sündmuseid rekonstrueeritud. Ütleme nii, et mis toimus pärast vangistust, on täiesti usutav. Aga mida ta tegi enne, jättis teatavaid küsimärke. Kõik võib isegi olla kuidagi selgitatav, aga sel juhul on tegemist siiski suhteliselt katastroofiliselt ebastabiilse ja mõistusevaba inimesega ja sama võib öelda ka inimeste kohta tema ümber. 

Kas see oli huvitav raamat? Oli küll. Kas see oli hea raamat? Ma olen kõvasti hullemaid lugenud. See selle suve hitt oli ka psühholoogiline põnevik ja ma neist kahest eelistan kindlasti Nicci Frenchi. Aga nii hea see nüüd ka ei olnud, et ma vaimustusest kiljuksin. Kuigi kui lugeda arvustusi, siis enamus kiljub, nii et laske aga käia ja lugege. Lahendus saabub ka ja Nicci Frenchi auks peab ütlema, et see ei ole tavapärane whodunnit'i lihtsalt niisama lahendus.

Ja klatime selle nüüd ka ära, et kuigi ma räägin Nicci Frenchist lihtsuse mõttes kui normaalsest autorist, siis see on tegelikult pseudonüüm, mille taha on pugenud abielupaar Nicci Gerrard ja Sean French. 

Michelle Obama "Minu lugu"

See on nüüd üks nendest üli-hitt-raamatutest. Ma suhtun neisse sageli eelarvamusega, aga kuna Michelle Obama on väga sümpaatne naisterahvas ja eks tal ole ju - tunnistagem tõika - omajagu põnev elu olnud, siis võtsin ikka ette lugeda. 

Proua Obama oli ka raamatus täpselt sama sümpaatne. Eks me ju tuleme kõik oma lapsepõlvest ja temal küll vedas tohutult. Ema kodune, perele pühendunud, isa käis tööl. Kuigi selge on see, et raha nendel palju polnud, siis ometigi suutsid nad elada nii, et a) kunagi ei kurdetud, b) lastele võimaldati väga hea haridus (mis tähendab, et vanemad ise ei saanud endale ilmselt mitte kui midagi lubada) ja c) neist kasvatati inimesed, kes haaravad võimalustest kinni, mitte ei otsi vabandusi ega hädalda, kui halbadesse oludesse nad sündinud on. Kogu jutust oli selge, et lastest kasvatati iseseisvad ja elujaatavad inimesed, kelle eest küll midagi ära ei tehtud, aga vajadusel seisti nende eest vaata et kõigi vahenditega (Michelle'i ema koolikülastuse tulemusena võeti tüdruk oma tööd mitte tegeva õpeaja klassist ära ja pandi sinna, kus ka tegelikult õpiti). 

No ja siis tuli Barack. Alguses lihtsalt praktikandina firmasse, kus Michelle töötas, ja ta ei meeldinud naisele üldse. Nad olid täiesti erinevatest perekondadest, põhimõtteliselt ka erineva maailmapildiga, aga ma olen endagi puhul näinud, et täiesti võimatuna näiv algus võib muutuda võimaluseks, kui vaid mees on järjepidev. Ja seda ta oli. 

Eks me kõik teame, mis edasi sai ja kuhu see välja jõudis. Valges Majas on elu täiesti sürr, lapsed käisid koolis turvameestega ja nii edasi. Kuidagi läks neil siiski korda nii palju kui võimalik ka mingit normaalsust säilitada. Mulle meeldis väga seik jäätisega - tüdrukud tahtsid sõbrannadega spontaanselt jäätist ostma minna, aga selline asi tekitas turvameeskonnas tohutu segaduse ja igasugu lubade saamisega läks nii palju aega, et jäätiseostmisest tekkis võimatu missioon. Seejärel võttis Michelle turvameeskonnal kõrvad kõvasti pihku ja teatas neile, et kui nad peavad vajalikuks lapsi igal hetkel turvata, siis peavad nad ka suutma liikuda nagu lapsed. Tuli kohe meelde, kuidas ta ema koolis juhtkonda tuustimas käis. 

Kui Ameerika Ühendriikide president võtab nõuks oma naise New Yorki kohtingule viia, siis kaasatakse sellesse kogu turvameeskond, ta lennutatakse restorani helikopteriga, liiklus restorani ümbruses pannakse seisma, inimesed nurisevad ja presidendi abikaasa võtab vastu otsuse, et ei mingeid kohtinguid enam, kui see pool linna nende pärast seisma paneb. Tõesti, pole just selline elu, mida ise elada tahaks. 

Mis ma oskan öelda. Michelle Obama meeldib mulle inimesena jätkuvalt. Hoolimata kogu sellest kammaijaast, milles ta vahepeal elama pidi, jäi ta eelkõige väga normaalseks inimeseks, emaks ja abikaasaks. Ega ta muidu nii populaarne poleks ka, ma ei tea küll ühtki esimest leedit, kes oleks rahva seas nii armastatud. Tema missioonid olid laste ülekaalulisuse vähendamine, propageerides tervislikke eluviise Valge Maja aiaga, kus ta koolilastega koos istutas, rohis ja koristas, ning füüsilise liikumise kampaaniaga, kus ta samamoodi ise eeskuju andis (Ellen DeGeneresiga kätekõverdustevõistlust pidades näiteks). 

Ja sellepärast ma olengi eriti kuri selle peale, kui kehva kvaliteediga oli eestikeelne tekst, kusjuures toimetatud tekst. Kui anda välja selline ülemaailmne hitt, mis on hitt ka hea põhjusega, siis võiks tõesti teha pingutusi, et raamat oleks ka kvaliteetselt tõlgitud-toimetatud. Inglise keele lauseehitus säras kui päike ja mis ma saan teha, see lihtsalt häirib. Seepärast ma soovitan seda raamatut küll, aga originaalkeeles, kui keeleoskus vähegi lubab. 

Arthur Conan Doyle "Sherlock Holmesi memuaarid"

Vahel juhtub, et lähed ja õpid mingi täiesti respektaabel ameti, nagu näiteks arstiks, et inimkonnale kasulik olla, neid nende hädades aidata ning üldse olla selline mees, keda nähes kõik härrad kaabut tõstavad ja daamid tervituseks väärikalt noogutavad. Ütleme, näiteks, et õpid arstiks. Väga respektaabel.

Aga kuna iga algus on raske ja klientuur ei taha kohe kuidagi sinu kabinetile tormi joosta, siis on aega laialt käes ja raha jälle üldse pole. On aeg mõelda, kuidas teha nii, et aeg oleks ka päriselt raha. "Ahaa," mõtles Arthur ühel hetkel ja leidis, et on aeg idee ellu rakendada ja kirjutada üks uudisjutt.

Õnneks läks Arthuril kordades paremini kui herr Vesipruulil ning tema kriminaalsed uudisjutud on ka sada aastat hiljem palju kuulsamad kui tema nimi arstina (mul pole tegelikult õrna aimugi, kas ta praksis kunagi ka jalad alla võttis, kuigi on küll teada, et ta oli kõva vaktsiinidesse uskuja ja tahtis kangesti sisse viia kohustuslikku vaktsineerimist).

"Sherlock Holmesi memuaarid" on lühijuttude kogumik, mis on selles mõttes tore, et lahendustele saab korduvalt kaasa elada. Võib-olla mõni neist lugudest tundubki tänapäeva Keplerite valguses pisut naiivne, aga eks me räägime ju ka ajast sada aastat tagasi. Elu oligi teine. Ja Conan Doyle'i auks peab ütlema, et lood kannavad hoolimata auväärsest east ikka vägagi hästi. Klassika on põhjusega klassika ja ma tegelikult teeksin kõigile tänapäeva krimikirjanikele Conan Doyle'i ja Christie täiesti kohustuslikuks kirjanduseks. Nendelt on just eriti Skandinaavia noir'ide kirjutajail õppida, et tegelikult peaks primaarne olema ikkagi lahenduskäik ja tervikpilt, mitte mingid hirmust kangestunud üksikpildid, kus on võrdsetes kogustes verd, siseorganeid ja õõva. Klassikas on ikka midagi lugeda ja millelegi kaasa mõelda. Ja üldiselt, kui loed lugu esimest korda, siis ega ikka ära ei arva ka - ei Sherlocki lugudes ega Christie teostes.

Muide, Conan Doyle'i nimi on põhjustanud ka segadust, õigupoolest on Arthur seda ise tekitanud. Ametlikus dokumentatsioonis on ta perekonnanimi ainult Doyle. Conan käib tegelikult eesnimede hulka ning ka siis, kui ta sir'iks tehti, oli tema ajakirjanduses avaldatud rüütlinimi Sir Doyle, mitte Conan Doyle.

Tõnu Õnnepalu "Pariis"

Ma pole kunagi varem Õnnepalu lugenud. Mingil suhteliselt seletamatul põhjusel olen ma siiani mõningate kirjanike loomingust end teadlikult eemale hoidnud, nagu kartes, et mina selline maalt ja hobusega ilmselt selle kirjaniku mõttelennuni ei küüni. Samas on sellised "mõttekirjanikud" mulle lõppkokkuvõttes ikkagi väga-väga meeldinud ja kui ma mõne sellise raamatu lõpetan ja veel mõnda aega nn raamatupohmeluses loksun (kogu reaalsus on kerges vines), mõtlen ma näiteks, miks üleüldse krimkasid ja naistekaid kirjutatakse, kui on olemas sellised raamatud...

Hanna Linda Korp küsib oma "Sirbis" ilmunud arvustuses: "Miks armastab eestlane Tõnu Õnnepalu kliimaksivaba loomingut nõnda palavalt? Sest tal on vaja, et keegi ütleks kaunilt, mis tunne on olla inimene." Õnnepalul endal tundub olnud olevat vajadus välja kirjutada neid tundeid - mitte niivõrd ideid või muidu mõtteid - mis tal Pariisis tekkisid. Need on markeeritud päevade kaupa ja ise kutsub ta seda kindlasti mitte reisi-, vaid koharaamatuks. Alvar Loog oma arvustuses on ilmselt just selle peale arvanud, et kuna Õnnepalu ise endale sellega seoses žanri tekitas, siis kriitikale ta ka kuidagi ei allu. Millega sa seda ikka võrdled.

Esimestest lehekülgedest peale olin ma täiesti müüdud. Käisin ise just aprillis esimest korda elus Pariisis ja Õnnepalu raamatut lugedes oleksin kui seal tagasi olnud. Siit ei tasu kindlasti otsida linna või selle vaatamisväärsuste kirjeldamist. Õnnepalu lihtsalt läheb välja, vaatab ringi, näeb midagi, lülitab oma mentaalse video pausile ja tardub hetke. Siis kirjeldab ta seda hetke, lisades nii konteksti, võimalusel võrdluse enda eelmise Pariisis viibimisega 25 aastat tagasi ("Piiririiki" kirjutades) ja vahel ka pisikese romantilise spekulatsiooni paiga või inimese kohta, kes stoppkaadrisse jäi. Ja kirjutab nii ilusti, nii ilusti, nagu parimad Monet' maalid - kaunis ja õige pisut hägune, kuid kindlapeale väga romantiline.

Eks see vist eristabki lihtsurelikku kirjanikust. Kirjanik oskab vaadata ja ta näeb palju enamat, ta näeb mingis neljandas dimensioonis, rohkem värve, kihte, mõõtmeid.

"Kõik tuleb siin alles avastada ja ära õppida. Pole olemas ühte Linna. Igaüks, kes siin elab, ehitab, koob endale oma nagu ämblik. (---) Kui ämblik sureb või Linnast lahkub, puhub tuul ta võrgu laiali. Taastada seda ei saa." (lk 25)

"Üldiselt olen progressi poolt. Isegi kui ta viib meid hukatusse, viib ta meid sinna järjest meeldivamaid ja maitsvamaid teid pidi. Päris odavalt." (lk 84)

"Sellised õhtud ongi maalid, nad jäävad meelde nagu maalid. Surres oled maaligalerii, kus äkki tõuseb leek, valge külm leek, ja ei ühtki pilti enam! Tühi. Kõige ilusam muuseum on tühi." (lk 116)

"Oskan pariislase kombel tänavaid ületada, mille juures valgusfoor on teisejärguline, kui mitte üleliigne. Tuleb lihtsalt vaadata, kas saab või ei saa." (lk 150)

Minu kokkuvõte: Tõnu Õnnepalul on õnnestunud kirjutada üks ilusamaid armastuslaule, mis üldse kunagi Pariisile kirjutatud on. Ma peaaegu kuulen, kuidas Edith Piaf seda laulab. Akordioni saatel.

Pärast kuud aega Pariisis liikus Õnnepalu edasi Kanadasse ja kirjutas seal oma koharaamatute triloogia teise raamatu. Jah. Tekkis tahtmine lugeda, nagu ka tema kõiki ülejäänud raamatuid.

"Pariis teeb mind õnnelikuks. (---) Pariis on kõige ilusam. Teda ma tunnen ja mul on tunne, et tema tunneb mind." (lk 17)

(pilt: Rahva Raamat)

Caroline Louise Walker "Peidus su silme all"

Kui Helios kuulutab oma Facebooki-seinal välja selle suve hittraamatu loosi, siis mina ikka piiksun pildi all, et osalen. Kunagi ei võida, aga kuidagimoodi potsatab see vähestele valitutele jagatav eelkoopia ikka mulle postiautomaati. Ja nagu alati, on pakis veel ka Heliose tervitus ja midagi veel - kaks korda on selleks olnud šokolaad ja Birk Rohelennu raamatuga tuli musta niidi rull koos nõelaga, mille seose peale raamatuga mul siiani judinad üle selja jooksevad. Geniaalne idee. Lugege "Kuldset last" ja saate ka raamatu lõpus pihta, mis värk selle niidirulliga võis olla.

Kuid tagasi tänapäeva. Kõigepealt vaatasin mitu korda, kas ma ikka õigesti näen - originaal on avaldatud 11. juunil, ehk siis vähem kui kuu aega tagasi. Ja juba eesti keelde tõlgitud! Selles suhtes tuleb küll kirjastusele au anda, et nii uut kirjandust tõlgitud kujul juba lugeda saab. Goodreadsis on raamatu keskmine hinne peaaegu neli, nii et tegemist on ilmselgelt populaarse raamatuga ja võib täitsa ette kujutada, et sellest tulebki selle suve hitt.

"Peidus su silme all" (originaalis on pealkiri "Man of the Year") on tagakaane sõnul "aeglaselt pinget kruviv psühholoogiline põnevik". Ma olengi juba ammu väsinud nendest skandinaavialikest noir'idest, kus on hoop hoobi otsas ja raske on leida aega isegi hetkeks hinge tõmmata. Nagu lubatud, on teose tempo rahulik ja jõuad kõigega leebelt kaasa loksuda.

Sisust ka, kuid pisut, et mitte isegi veel ilmunud raamatut teie kõigi jaoks ära rikkuda. Doktor Robert Hartil on unistuste elu - ilus naine, suhted pojaga pärast lahutust poja emast juba aastaid tagasi juba kenasti lapitud, hea töö, suurepärase sekretäriga praksis. Kõigele lisaks algab raamat sellega, et dr Hart valitakse linna aasta kodanikuks. Kõik on suurepärane.

Kui see oleks päris elu, siis võikski kõik nii jääda, aga kui on lubatud psühholoogilist põnevikku, siis ilmselgelt ei jää. Robertil tekivad kõigepealt kahtlused oma naise truuduse suhtes ja peagi juhtub nende kodus midagi väga kohutavat, mis nende kena kaardimajakese alla tuule sisse puhub.

Mõtlesin kogu lugemise vältel, kui palju jama inimesed endale kaela tõmbavad, kui nad kord juba valetama hakkavad. Üks vale tuleb teisest ja tegelikult oleksid asjad juba ammu lahenenud, kui oleks suvatsetud algusest peale tõtt rääkida. Hartid tulevad neid tabanud tormiga omamoodi toimegi, aga siiski oleks ilmselt kogu see jama olemata jäänud, kui inimesed ei mõtleks, et nad ei saa tõtt rääkida, kuna siis nad rikuksid kõik ära. Eriti kui rikutud on kõik juba nagunii. Robert oleks saanud kindlasti päris mitmes situatsioonis erinevaid valikuid teha ning küsitav ongi, miks intelligentne ja piisavalt võimukas mees peab vajalikuks igapidi hämada ja aina enam tundub, et ta on oma tarkuse kohta ikka äärmiselt lühinägelik.

Raamatu auks peab ütlema, et "lõpplahendust ei oska keegi ette aimata", nagu tagakaaski lubab. Lausa viimasel leheküljel tekivad kirjanduslikus mõttes suurepärased uued võimalused.

Eelkoopiatega on selline lugu, et need on keeleliselt toimetamata. Sellest tuleb lugejana lihtsalt üle saada ja pidevalt meeles pidada, et pärast eelkoopia trükki alles hakkas toimetaja kõplama, sest seda on raamatule küll hädasti vaja. Kui ma kunagi pärast 8. juulit raamatupoodi satun, heidan ilmselt huvi pärast pilgu diagonaalis üle ja vaatan, mida toimetaja nende kohtadega teinud on, kus ma vaikselt juukseid katkusin. Ma olen muide lugenud kaht eelkoopiat, mis ei vajanud praktiliselt mingit toimetamist. Üks neist oli Birk Rohelend, mis oli ka eeldatav, kuid üks neist oli ka tõlkeraamat, mille pani eesti keelde ümber Triin Olvet. Tema oli küll teinud lihtsalt suurepärast tööd.

Kas siis osta või mitte osta, lugeda või mitte lugeda? Jah, ikka osta või laenutada ja lugeda, sest see on tõesti selline lahe suvelugemine, noir'i ei ole ja nagu öeldud, kestab raamat viimase leheküljeni.

Ja muide, kaanepilt on vaimustav, palju parem kui originaalil. Kui võtta see pakis olnud järjehoidja ja see raamatukaanele panna, siis läheb täiega psühhedeelseks. :D

Heliosele taas suur tänu! Saagu neid eelkoopiaid palju, sest see on minu blogile vaid tervistav. :)