kolmapäev, 3. juuli 2019

Tõnu Õnnepalu "Pariis"

Ma pole kunagi varem Õnnepalu lugenud. Mingil suhteliselt seletamatul põhjusel olen ma siiani mõningate kirjanike loomingust end teadlikult eemale hoidnud, nagu kartes, et mina selline maalt ja hobusega ilmselt selle kirjaniku mõttelennuni ei küüni. Samas on sellised "mõttekirjanikud" mulle lõppkokkuvõttes ikkagi väga-väga meeldinud ja kui ma mõne sellise raamatu lõpetan ja veel mõnda aega nn raamatupohmeluses loksun (kogu reaalsus on kerges vines), mõtlen ma näiteks, miks üleüldse krimkasid ja naistekaid kirjutatakse, kui on olemas sellised raamatud...

Hanna Linda Korp küsib oma "Sirbis" ilmunud arvustuses: "Miks armastab eestlane Tõnu Õnnepalu kliimaksivaba loomingut nõnda palavalt? Sest tal on vaja, et keegi ütleks kaunilt, mis tunne on olla inimene." Õnnepalul endal tundub olnud olevat vajadus välja kirjutada neid tundeid - mitte niivõrd ideid või muidu mõtteid - mis tal Pariisis tekkisid. Need on markeeritud päevade kaupa ja ise kutsub ta seda kindlasti mitte reisi-, vaid koharaamatuks. Alvar Loog oma arvustuses on ilmselt just selle peale arvanud, et kuna Õnnepalu ise endale sellega seoses žanri tekitas, siis kriitikale ta ka kuidagi ei allu. Millega sa seda ikka võrdled.

Esimestest lehekülgedest peale olin ma täiesti müüdud. Käisin ise just aprillis esimest korda elus Pariisis ja Õnnepalu raamatut lugedes oleksin kui seal tagasi olnud. Siit ei tasu kindlasti otsida linna või selle vaatamisväärsuste kirjeldamist. Õnnepalu lihtsalt läheb välja, vaatab ringi, näeb midagi, lülitab oma mentaalse video pausile ja tardub hetke. Siis kirjeldab ta seda hetke, lisades nii konteksti, võimalusel võrdluse enda eelmise Pariisis viibimisega 25 aastat tagasi ("Piiririiki" kirjutades) ja vahel ka pisikese romantilise spekulatsiooni paiga või inimese kohta, kes stoppkaadrisse jäi. Ja kirjutab nii ilusti, nii ilusti, nagu parimad Monet' maalid - kaunis ja õige pisut hägune, kuid kindlapeale väga romantiline.

Eks see vist eristabki lihtsurelikku kirjanikust. Kirjanik oskab vaadata ja ta näeb palju enamat, ta näeb mingis neljandas dimensioonis, rohkem värve, kihte, mõõtmeid.

"Kõik tuleb siin alles avastada ja ära õppida. Pole olemas ühte Linna. Igaüks, kes siin elab, ehitab, koob endale oma nagu ämblik. (---) Kui ämblik sureb või Linnast lahkub, puhub tuul ta võrgu laiali. Taastada seda ei saa." (lk 25)

"Üldiselt olen progressi poolt. Isegi kui ta viib meid hukatusse, viib ta meid sinna järjest meeldivamaid ja maitsvamaid teid pidi. Päris odavalt." (lk 84)

"Sellised õhtud ongi maalid, nad jäävad meelde nagu maalid. Surres oled maaligalerii, kus äkki tõuseb leek, valge külm leek, ja ei ühtki pilti enam! Tühi. Kõige ilusam muuseum on tühi." (lk 116)

"Oskan pariislase kombel tänavaid ületada, mille juures valgusfoor on teisejärguline, kui mitte üleliigne. Tuleb lihtsalt vaadata, kas saab või ei saa." (lk 150)

Minu kokkuvõte: Tõnu Õnnepalul on õnnestunud kirjutada üks ilusamaid armastuslaule, mis üldse kunagi Pariisile kirjutatud on. Ma peaaegu kuulen, kuidas Edith Piaf seda laulab. Akordioni saatel.

Pärast kuud aega Pariisis liikus Õnnepalu edasi Kanadasse ja kirjutas seal oma koharaamatute triloogia teise raamatu. Jah. Tekkis tahtmine lugeda, nagu ka tema kõiki ülejäänud raamatuid.

"Pariis teeb mind õnnelikuks. (---) Pariis on kõige ilusam. Teda ma tunnen ja mul on tunne, et tema tunneb mind." (lk 17)


(pilt: Rahva Raamat)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...